Seminarid ja konverentsid

28.06-01.07.2018 toimus Portugali pealinnas Lissabonis Ungari Lasterikaste Perede Liidu (NOE) ja Portugali Lasterikaste Perede Liidu (APFN) ühises koostöös järjekorras viies workshop (seminar), mis tõi kokku erinevaid lasterikaste perede huve kaitsvate organisatsioonide esindajad üle kogu maailma (5th Workshop of European Youth Initiative for Future Families). Programmi eesmärk oli üldpildis kaardistada erinevate riikide kogemusi ja väljakutseid, mis seonduvad lasterikaste perede toimetuleku, heaolu ja erinevate garantiide tagatusega. Samas keskendutakse igal aastal kitsalt vaid ühele konkreetsele teemale, analüüsimaks tõstatatud valdkonnaga kaasnevaid küsimusi võimalikult üksikasjalikult.

Käesolev seminar keskendus nö tuleviku perekondadele, kaasates ühes 20-35 aastaseid noori kõnelema oma hirmudest, ootustest ja soovidest sellele, milline keskkond ja sellega seotud tegurid tagaks tänastele noortele kindluse luua perekond. Teema on aktuaalne ka Eestis, kuivõrd üha vananeva ühiskonna tõttu on riigi üheks suurimaks mureks meie rahvuse säilimine ja rahvaarvu kasv, mistõttu on valitsus töötanud välja mitmeid meetmeid, kuidas tagada riigis iibe tõstmist. Kas need meetmed on olnud tõhusad ja eesmärgipärased, näitab üksnes aeg, ent selge on tõsiasi, et ka Eesti jaoks on samuti oluline, et noored, ennekõike, otsustaksid jääda paikseks kodumaale ning luua siin perekond, kuhu võiks sündida lapsi ka rohkem kui üks, ilma kartuseta, et riigi majanduslik, ökoloogiline või sotsiaalne taust seda ei soosi. Kuidas on seda saavutanud teised, meid lähemalt ja kaugelt ümbritsevad riigid, on miski, mida  seminaril arutati, et teineteise kogemustest õppida.

Eestist esindas seminaril ELPL juhatuse liige Katrin Kiisk. Tema sõitu sihtriiki toetas Kodanikühiskonna Sihtkapital, reisitoetuse fondi kaudu.

Katrini reisimuljeid saab lugeda siin 

03.07.2018

European Youth Initiative For Future Families (EYIFF) järjekorras viies seminar leidis see kord aset Portugalis, täpsemini riigi kahes linnas korraga – nelja päeva pikkusest seminarist kolm toimusid pealinnas Lissabonis ning üks rannikuäärses linnas nimega Cascais. Seminaril osales kokku 31 osalejat 12 erinevast riigist üle Euroopa ning Eesti oli ainus riik, keda esindas üksnes üks inimene.

Pealinnas Lissabonis aset leidnud seminari töötunnid keskendusid peaasjalikult digitaliseerimise mõjudele perekondlikele suhetele. Seminari võtmeküsimuseks oli how to disconnect in order to connect (tõlkes kuidas lahti ühendada selleks, et ühenduda)? Kogu maailma demograafiline pilt kõneleb sellest, et rahvastik on üha vananev – sündide arv ei ole piisav selleks, et tagada erinevate rahvuste säilimine, rääkimata nende kasvust ning see probleem ei ole sugugi sõltuv riigi rahvaarvu suurusest. 10 miljoni elanikuga Portugali mure oma rahvuse säilimise eest on täpselt sama suur nagu 1,3 miljoni elanikuga Eestil. Kuidas on Euroopa Liidul või igal riigil eraldi võimalik mõjutada meie tänaseid noori (ent mitte ainult) leidmaks toimivad strateegiad toetamaks neid vanemlusega kaasneva vastutuse võtmiseks, et soodustada perekondade loomist, oli küsimus, millele püüdsime nelja päeva jooksul vastust leida. Võin etteruttavalt öelda, et üht ja selget vastust sellele ei ole – küll aga on meil riikidena nii mõndagi täna juba toimivate lahenduste näol teineteiselt õppida. Seminari käigus ilmnes, et Eesti tänane perepoliitika teeb silmad ette nii mõnelegi riigile, sh lapse- ja lasterikka peretoetusega, mida paljudes Euroopa riikides ei eksisteeri üldse (nt Hispaanias, Portugalis). Samas tutvustas meile oma edukaid perepoliitilisi uuendusi Ungari, kus on võetud vastu mitmeid majanduslikke toetavaid meetmeid selleks, et perekondade loomist soodustada, sh näiteks perekondlikud maksusoodustused, maksualandused esmakordsetele abiellujatele, õppe- ja kodulaenu riiklik vähendamine, peretoetuste laiendamine (nt toetused paljulapselistele peredele, kõrgharidust omandavatele vanematele jne). Lisaks sellele on Ungari püüdnud soodustada ka pere ja töö ühildamist võimalikult perekonnasõbralikuks, et üks ei välistaks teist ega muutuks nö pärssivaks teguriks, mis prioriteetsuse pere loomiselt mujale viiks. Selleks on seadustatud väikelaste vanematele osa-ajaga töötamise võimalused, vanemahüvitise maksmine, lapsehoolduspuhkusel viibivale vanemale töökoha säilitamine ning lasteaiaasutuste kohtade suurenemine, sh ka nende töötasude tõstmine. Lisaks sellele toetab Ungari alates 2017. aastast perekondi nii uue kui ka kasutatud kinnisvara (kodu) soetamisel, aidates perekondadel tasuda selle ostuga kaasnevat laenu näiteks kolme ja enama lapselise pere puhul kuni 32 260 euro ulatuses, s.t et pere laenukoormus väheneb riigi panuse võrra. Toetust makstakse ka kahe ja ühe lapselistele perekondadele, seega väärtustab Ungari iga oma last sõltumata nende arvust peres.

Lisaks sellele kõnelesime erinevatest digitaalsetest võimalustest nii perekondlike suhete ja nende toimimise edendamiseks kui ka aina enam süveneva digitaalmaailmaga paratamatult kaasnevatest ohtudest. Toimus ajurünnakulaadne töö erinevates gruppides, kus iga grupp pidi tooma välja just need digitaalsed lahendused, mida nad näeksid olevat riiklikul (või kogukondlikul) tasandil vajalikud selleks, et ühildada perekondade tööd ja eraelu, soodustada õppimist, lihtsustada tervisekorraldust või edendada turismi. Tuleb tõdeda, et paljud töögruppides toimunud töö tulemusena leitud lahendused erinevates valdkondades on täna juba Eestis toimivad, sh nt ID-kaardi põhised kogukonnateenused nagu ühistranspordi kasutamine, parkimise eest tasumine, nn mobiilne rahakott (mTasku), pankade vaheliste ülekannete sooritamine, online registreerumissüsteemid (arstide vastuvõtt, treeningud), kinopiletite soetamine, taksoteenus, digitaalne allkirjastamine, digitaalsed tööplatvormid eraettevõtluses ja avalikus halduses (erinevad registrid, mh ala lapsendamise register, rahvastikuregister, kohalike omavalitsuste andmesüsteemid, PostiPoiss, e-toimik, äriregister, kinnistusraamat) jpm. Kui me sellest kõigest ühiselt arutlesime, öeldi naljatledes, et: „Oh, yes, this is the i-Estonia!“. Seega on erinevad digitaalsed teenused valdkond, kus on pigem Euroopal meilt rohkem õppida kui meil neilt. Samas toodi välja aga ka erinevaid peresõbralikke lahendusi, mida ka meil veel rakendatud ei ole ning kuhu arenemine on ka meile väljakutseks.

Cascais toimus seminar nimega iTalks: Youth 4Family, kus keskenduti peaasjalikult näidetele elust eneses erinevates lastega seonduvates väljakutsetes. Kõneldi nii eestkoste-, hooldus- kui ka lapsendajaperede toetamisstrateegiatest läbi lapse parima huvi tagamise prisma. Oma loo jutustasid meile mitmeid Portugali pered, kes olid sõltumata neis elus tabanud raskustest või muremõtetest otsustanud siiski ulatada abikäe lastele, kes seda enim vajasid. Kuulasime, kuidas nelja lapse ema ja isa jutustasid lood sellest, kuidas nende kolmas laps sündis geneteelise haigusega, mille tõttu tuleb tal terve elu elada sisuliselt inkubaatoris, mille nad on riigi ja tehnoloogia abiga suutnud ehitada endale koju. Nad kõnelesid, kuidas on see olukord neid perekonnana mõjutanud ning kuidas just tehnoloogia, sh digitaalsed võimalused, on aidanud neil oma last kasvatada. Nad arvasid, et ilma selleta, oleks neil täna kolm last. Ühtlasi kuulsime lugu kolmelapselise perekonna emalt ja isalt, kes jutustasid, kuidas nad otsustasid (siis veel) kaks väikelast kaenlas Lõuna-Aafrikasse pooleks aastaks reisima minna ning kuidas laste saamine ning nende kasvatamine ei takistanud täitmast neid ühtki oma unistust. Kõlama jäid ka kaks lugu hooldus- ja lapsendajaperedest, kellest viimane läks kogu publikumile sedavõrd hinge, et enda ümber natuke ringi vaadates võis iga teist salvrätikuga niiskeid põski pühkimas näha. Loo jutustasid 5-liikmelise pere ema ja isa (kõik lapsed olid kaasas), kellest neli esimest olid nende bioloogilised lapsed ning viies, väike 5-aastane Luna, oli sinna lapsendatud aastasena. Luna oli eriline laps, ta põdes downi-sündroomi ning on laps, kes (vähemalt Portugali näitel) jõuab lapsendamissüsteemi väga sageli – ta on laps, keda “ei taheta”. Nad jutustasid loo sellest, kuidas sündis mõte lisaks neljale bioloogilisele lapsele lapsendada juurde veel viieski ning milliseid hirme, rõõme, ootusi ja lootusi see neile kaasa tõi. Luna oli perre saabudes ju vaid aastane, ent see kuidas tema suured õed ja vennad temast rääkisid, oli lihtsalt sõnukirjeldamatult imeline. See lugu õpetas, kuidas armastus saab jagades ainult kasvada, ei muud. See oli lugu, mis kõnetas lihtsalt sedavõrd tugevalt, et ma ei ole suutnud seda oma peast tuhmumata kuidagi välja saada ning nii see kui ka kõik teised lood olid minu hinnangul tõeliselt inspireerivad, õpetlikud ja ilusad lood sellest, kuidas lasterikkus, sõltumata kõigest, ongi üks tõeline rikkus.

 .

Euroopa Lasterikaste Perede VIII rahvusvaheline konverents “From Family Friendly Municipality to Family Friendly State” leidis aset 11-14 augustil 2016 Lätimaal. 

Seminari kava on järelvaadatav siin.

Neljaks päevaks oli Riiga kogunenud 11 riigi esindused, et jagada kogemusi suurperede elu paremaks muutmisel nii riigi, kui kohaliku omavalitsuse tasandil. Läti lasterikaste perede toimetustega saab tutvuda siin. Eestit esindas 42 osalejat, kes olid kuulamas, kaasa rääkimas ja kultuuriprogrammides osalemas.

:

.14-15 novembril 2015 toimus Mõttekool Tallinnas Õpetajate Majas.

Kutse on järelvaadatav SIIN

Mõttekooli eesmärk oli tuua liikmesorganisatsiooni fookus peredele ning motiveerida neid perekesksetele muutustele. Hannes Seeberg tutvustas varasemalt koostatud ja läbiviidud küsitluse tulemusi ning aitas liikmesorganisatsioone uute lahenduste loomisel. Miks? Olemasoleva olukorra üle arutlemine toob ainult uusi arvamusi ja küsimusi, kuid mitte lahendusi. Uute lahenduste koos loomine seevastu aitab inimesi ühendada ning tõstab omavahelist koostööd. Ideede abil vaadati ühiselt tulevikku – kuidas koos midagi ellu viia; mida on selle jaoks vaja teha ja muuta? Hannes viis läbi Mõttekoolis ühepäevase töötoa. Liikmesorganisatsiooni esimene ülesanne oli välja tuua olulisemad väärtused ja vajadused, mida pered küsitluses mainisid. See aitas osalejatel viia oma mõtlemise perekeskseks. Teiseks ülesandeks oli liikmesorganisatsiooni kohta jagatud tagasiside lahtimõtestamine. Kolmandaks ning olulisemaks oli eelnevalt mõistetu põhjal ühiselt fookusküsimuse loomine: Kuidas luua side perede ja organisatsiooni vahel? Toetavad küsimused: Kuidas ühendada pered omavahel? Kuidas ühendada pered organisatsiooniga? Neid küsimusi kasutas Hannes lahenduste loomiseks. Tulemused olid head ning reaalselt teostavad. Oli märgata, et osalejatele see töötuba meeldis.

Mõttekooli teist päeva vedas Maris Jõgeva, ning siis keskenduti järgnevale- Mida oodatakse organisatsioonilt, et see oleks usaldusväärne? Kuidas olla vastutav oma liikmete, partnerite ees? Miks on usaldusväärsuse hoidmine vahel vabaühenduste jaoks keeruline? Organisatsiooni avaram mõistmine, et oma  tegevustes peab järgima selliseid põhimõtteid nagu legitiimsus, avatus ja vastutavus, ehk LAV. Mõttekoolis osales 39 inimest.

.

21-22 novembril 2014 toimus Inspiratsioonikool Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias.

Kutse on järelvaadatav siin

Eesmärk oli ELPL liikmesorganisatsioonide tegevuse toetamine läbi sisemiste ressursside leidmise ning uute võimaluste märkamise. Koolitaja Piret Jeedase eestvedamisel toimus ideede ralli, et parimad mõtted käivitada ja samas arutleti põhimõtete üle, millele tasuks mõelda enne kaasama asumist. Samuti otsiti uudseid lähenemisi oma tegemistes, treeniti uute asjade märkamist ja loomist. Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi vabatahtlik jagas kogemusi, kuidas vabatahtlikke tänada ja tunnustada nii, et see tal kunagi meelest ei läheks. MTÜ Sebra Koolitustest Marek Meki inspiratsiooni teemaks oli vabatahtlik töö ja selle kohta välja antav pass. Arvamusfestivali korraldaja Maiko Kesküla töötubade teemadeks olid kommunikatsioon ehk, miks nii paljud liikmed passiivsed on ja samas, kuidas kaasatavad üles leida ning motiveerida. Kirikuõpetaja Hermann Kalmus vahendas siiraid mõtteid kogukonna kaasamise ja selle tähenduse üle. Krista Habakuke töötoas keskenduti sellele, kuidas kaasata KOVi, poliitikuid ja professionaale. Inspiratsioonikoolist võttis osa 38 inimest.

.

20-22 septembril 2013 toimus Euroopa lasterikaste perede konföderatsiooni seminar ja peaassamblee Budapestis. 

Kokkusaamisel osales 18 riigi esindused. Kolme päeva jooksul jagati häid kogemusi ja püüdlusi perede toetamiseks erinevates riikides. Eesti Lasterikaste Perede Liidust osales seminaril president Aage Õunap.

.

20-21 juulil 2012 toimus rahvusvaheline konverents “Lasterikkus – kas tõeline rikkus?”

Konverentsi juhtmõte oli tõsta ühiskonnas esile lasterikas pere ja tema elu laiemalt. Arutleti, mida tähendab lasterikkus kaasaja Eesti ja Euroopa ühiskonnas, millised on nende perede rõõmud ja mured. Otsiti vastuseid küsimustele, kas lastearvukus peres on rikkus ja kui jah, siis kelle jaoks: kas perekonna, lapse või ühiskonna jaoks?

Üritustest võtsid osa Läti, Leedu, Ungari, Hispaania, Itaalia, Portugali ja Venemaa esindajad.

Konverentsil kogutud head mõtted

Facebooki pildigalerii siin

Bigbanga kokkuvõte siin

Hamburg & Partnerid kokkuvõte siin

Joonmeedia kokkuvõte konverentsist siin ja  siin

25.09.12 Saarde Sõnumid Euroopa suurperede konverentsilt 1, järg nr 2, järg nr 3