03.07.2018

European Youth Initiative For Future Families (EYIFF) järjekorras viies seminar leidis see kord aset Portugalis, täpsemini riigi kahes linnas korraga – nelja päeva pikkusest seminarist kolm toimusid pealinnas Lissabonis ning üks rannikuäärses linnas nimega Cascais. Seminaril osales kokku 31 osalejat 12 erinevast riigist üle Euroopa ning Eesti oli ainus riik, keda esindas üksnes üks inimene.

Pealinnas Lissabonis aset leidnud seminari töötunnid keskendusid peaasjalikult digitaliseerimise mõjudele perekondlikele suhetele. Seminari võtmeküsimuseks oli how to disconnect in order to connect (tõlkes kuidas lahti ühendada selleks, et ühenduda)? Kogu maailma demograafiline pilt kõneleb sellest, et rahvastik on üha vananev – sündide arv ei ole piisav selleks, et tagada erinevate rahvuste säilimine, rääkimata nende kasvust ning see probleem ei ole sugugi sõltuv riigi rahvaarvu suurusest. 10 miljoni elanikuga Portugali mure oma rahvuse säilimise eest on täpselt sama suur nagu 1,3 miljoni elanikuga Eestil. Kuidas on Euroopa Liidul või igal riigil eraldi võimalik mõjutada meie tänaseid noori (ent mitte ainult) leidmaks toimivad strateegiad toetamaks neid vanemlusega kaasneva vastutuse võtmiseks, et soodustada perekondade loomist, oli küsimus, millele püüdsime nelja päeva jooksul vastust leida. Võin etteruttavalt öelda, et üht ja selget vastust sellele ei ole – küll aga on meil riikidena nii mõndagi täna juba toimivate lahenduste näol teineteiselt õppida. Seminari käigus ilmnes, et Eesti tänane perepoliitika teeb silmad ette nii mõnelegi riigile, sh lapse- ja lasterikka peretoetusega, mida paljudes Euroopa riikides ei eksisteeri üldse (nt Hispaanias, Portugalis). Samas tutvustas meile oma edukaid perepoliitilisi uuendusi Ungari, kus on võetud vastu mitmeid majanduslikke toetavaid meetmeid selleks, et perekondade loomist soodustada, sh näiteks perekondlikud maksusoodustused, maksualandused esmakordsetele abiellujatele, õppe- ja kodulaenu riiklik vähendamine, peretoetuste laiendamine (nt toetused paljulapselistele peredele, kõrgharidust omandavatele vanematele jne). Lisaks sellele on Ungari püüdnud soodustada ka pere ja töö ühildamist võimalikult perekonnasõbralikuks, et üks ei välistaks teist ega muutuks nö pärssivaks teguriks, mis prioriteetsuse pere loomiselt mujale viiks. Selleks on seadustatud väikelaste vanematele osa-ajaga töötamise võimalused, vanemahüvitise maksmine, lapsehoolduspuhkusel viibivale vanemale töökoha säilitamine ning lasteaiaasutuste kohtade suurenemine, sh ka nende töötasude tõstmine. Lisaks sellele toetab Ungari alates 2017. aastast perekondi nii uue kui ka kasutatud kinnisvara (kodu) soetamisel, aidates perekondadel tasuda selle ostuga kaasnevat laenu näiteks kolme ja enama lapselise pere puhul kuni 32 260 euro ulatuses, s.t et pere laenukoormus väheneb riigi panuse võrra. Toetust makstakse ka kahe ja ühe lapselistele perekondadele, seega väärtustab Ungari iga oma last sõltumata nende arvust peres.

Lisaks sellele kõnelesime erinevatest digitaalsetest võimalustest nii perekondlike suhete ja nende toimimise edendamiseks kui ka aina enam süveneva digitaalmaailmaga paratamatult kaasnevatest ohtudest. Toimus ajurünnakulaadne töö erinevates gruppides, kus iga grupp pidi tooma välja just need digitaalsed lahendused, mida nad näeksid olevat riiklikul (või kogukondlikul) tasandil vajalikud selleks, et ühildada perekondade tööd ja eraelu, soodustada õppimist, lihtsustada tervisekorraldust või edendada turismi. Tuleb tõdeda, et paljud töögruppides toimunud töö tulemusena leitud lahendused erinevates valdkondades on täna juba Eestis toimivad, sh nt ID-kaardi põhised kogukonnateenused nagu ühistranspordi kasutamine, parkimise eest tasumine, nn mobiilne rahakott (mTasku), pankade vaheliste ülekannete sooritamine, online registreerumissüsteemid (arstide vastuvõtt, treeningud), kinopiletite soetamine, taksoteenus, digitaalne allkirjastamine, digitaalsed tööplatvormid eraettevõtluses ja avalikus halduses (erinevad registrid, mh ala lapsendamise register, rahvastikuregister, kohalike omavalitsuste andmesüsteemid, PostiPoiss, e-toimik, äriregister, kinnistusraamat) jpm. Kui me sellest kõigest ühiselt arutlesime, öeldi naljatledes, et: „Oh, yes, this is the i-Estonia!“. Seega on erinevad digitaalsed teenused valdkond, kus on pigem Euroopal meilt rohkem õppida kui meil neilt. Samas toodi välja aga ka erinevaid peresõbralikke lahendusi, mida ka meil veel rakendatud ei ole ning kuhu arenemine on ka meile väljakutseks.

Cascais toimus seminar nimega iTalks: Youth 4Family, kus keskenduti peaasjalikult näidetele elust eneses erinevates lastega seonduvates väljakutsetes. Kõneldi nii eestkoste-, hooldus- kui ka lapsendajaperede toetamisstrateegiatest läbi lapse parima huvi tagamise prisma. Oma loo jutustasid meile mitmeid Portugali pered, kes olid sõltumata neis elus tabanud raskustest või muremõtetest otsustanud siiski ulatada abikäe lastele, kes seda enim vajasid. Kuulasime, kuidas nelja lapse ema ja isa jutustasid lood sellest, kuidas nende kolmas laps sündis geneteelise haigusega, mille tõttu tuleb tal terve elu elada sisuliselt inkubaatoris, mille nad on riigi ja tehnoloogia abiga suutnud ehitada endale koju. Nad kõnelesid, kuidas on see olukord neid perekonnana mõjutanud ning kuidas just tehnoloogia, sh digitaalsed võimalused, on aidanud neil oma last kasvatada. Nad arvasid, et ilma selleta, oleks neil täna kolm last. Ühtlasi kuulsime lugu kolmelapselise perekonna emalt ja isalt, kes jutustasid, kuidas nad otsustasid (siis veel) kaks väikelast kaenlas Lõuna-Aafrikasse pooleks aastaks reisima minna ning kuidas laste saamine ning nende kasvatamine ei takistanud täitmast neid ühtki oma unistust. Kõlama jäid ka kaks lugu hooldus- ja lapsendajaperedest, kellest viimane läks kogu publikumile sedavõrd hinge, et enda ümber natuke ringi vaadates võis iga teist salvrätikuga niiskeid põski pühkimas näha. Loo jutustasid 5-liikmelise pere ema ja isa (kõik lapsed olid kaasas), kellest neli esimest olid nende bioloogilised lapsed ning viies, väike 5-aastane Luna, oli sinna lapsendatud aastasena. Luna oli eriline laps, ta põdes downi-sündroomi ning on laps, kes (vähemalt Portugali näitel) jõuab lapsendamissüsteemi väga sageli – ta on laps, keda “ei taheta”. Nad jutustasid loo sellest, kuidas sündis mõte lisaks neljale bioloogilisele lapsele lapsendada juurde veel viieski ning milliseid hirme, rõõme, ootusi ja lootusi see neile kaasa tõi. Luna oli perre saabudes ju vaid aastane, ent see kuidas tema suured õed ja vennad temast rääkisid, oli lihtsalt sõnukirjeldamatult imeline. See lugu õpetas, kuidas armastus saab jagades ainult kasvada, ei muud. See oli lugu, mis kõnetas lihtsalt sedavõrd tugevalt, et ma ei ole suutnud seda oma peast tuhmumata kuidagi välja saada ning nii see kui ka kõik teised lood olid minu hinnangul tõeliselt inspireerivad, õpetlikud ja ilusad lood sellest, kuidas lasterikkus, sõltumata kõigest, ongi üks tõeline rikkus.