Viire Null on ELPLi ja MTÜ Lääne-Harju Lasterikkad juhatuse liige. Ta on pärit viielapselisest perest ning ise kuue imetoreda lapse ema. Viire töötab Klooga koolis eripedagoogina, ta on MTÜ Lääne-Harju Lasterikkad asutaja ning ühe oma südameasjana aitab ta heategijate ja annetajate tööd koordineerides parandada lasterikaste perede elusid. Oma töiste toimetuste kõrvalt leiab ta aega ka endale – Viire armastab käsitööd. Parajasti on tal käsil erinevate lapitehnikate õppimine. Ikka selleks, et peagi oma kätega lapitekk teha!

ELPLi juhatuse liikmena on Viire kaasa löönud viis aastat. Ta tahtis rohkem liidu tegevustes kaasa rääkida ning arendada annetajate ja heategijate osa liidu võrgustikus. Viire on nii ELPLile kui ka Lääne-Harju MTÜ-le leidnud suure südamega partnereid Soomest ja Eestist, kes Eesti lasterikastele peredele erinevat toidukaupa, taimi, riideid ning muid majapidamistooteid kingivad. Need nädalad, kus kaupa tuleb 10-12 rekkatäit, mida Viire loodud üle-Eestiline võrgustik aitab peredele kohale toimetada, pole sugugi erakordsed. Koostöös Toidupangaga päästab Viire võrgustik nädalas üle tonni toiduaneid. Viiel päeval nädalas sõidab võrgustiku kaubik kauplused läbi, toob kauba sorteerimisele ja jagab samal õhtul 30 perele.

Suurimaks väljakutseks ELPLi juhatuse liikme töös Viire jaoks on olnud liikmesorganisatsioonide ühtlustamine. Viire jaoks on oluline, et liikmesorganisatsioonid üle Eesti oleksid ühtmoodi tegusad, juhtkond motiveeritud ja et info tegemistest jõuaks igas piirkonnas rohkemate peredeni. Aastate jooksul on ELPLi juhtkond kasvanud ühtseks meeskonnaks ning koos lahendusi leida on kergem kui üksi, kuid nende elluviimine võtab aega.

Palju jõudu ja positiivset energiat annab Viirele alati liikmesorganisatsioonide eestvedajatele suunatud Mõttekool, kus on tema sõnul väga hästi läbimõeldud teemad ning inspireerivad koolitused.

Et Viire argipäeva mahub lisaks ELPLi ja MTÜ Lääne-Harju Lasterikaste tööle veel eripedagoogiamet koolis, käsitöö, lapsed, koer ja kanad, siis Viire sõnul on oluline osata enda ja pere jaoks aega võtta. Et kõik vajalik saaks tehtud, aitab ka tegemiste planeerimine.

Tulevikuplaanid on Viirel oma lähedastega seotud – kümne aasta pärast loodab Viire olla pensionil ning nautida aega lastelastega. Lääne-Harju Lasterikaste ühingus plaanib ta tegutseda nii kaua kuni jõudu jätkub.

Jõudu ja jaksu, kallis Viire! Aitäh, et oled meiega.

 Auli Õnne-Vainaru on seitsmeliikmelise pere ema, armastav abikaasa, vanaema kahele armsale lapselapsele ja Liidu büroojuht. Auli on terve elu elanud lasterikkuses, koos kolme õe ja ühe vennaga on neil kokku 23 last. Liidu tegemistega on Auli seotud olnud peaaegu üksteist aastat. Lisaks haldab Auli vabatahtlikuna MTÜ Viljandimaa Lasterikkad kodulehte.

 Vabal ajal armastab ta olla oma lastega ja käia koos abikaasaga tantsimas, möödunud aastal õnnestus neil osaleda koguni 55 tantsuõhtul. Samuti naudib Auli käsitööd – eelmisel aastal tegi ta kingituseks 105 pits- ja ripatshelkurit, lisaks mõned käsitöökaardid ja -albumid. Auli jaoks on kõige tähtsamad pere ja inimesed, kes teda ümbritsevad.

 Kuidas jõudsid Eesti Lasterikaste Perede Liiduni ja miks on siin tegutsemine Sulle oluline?

“2012. aastal toimus Liidu üldkoosolek, kus osalesin MTÜ Viljandimaa Lasterikkad liikmena. Aage Õunap oli juba siis Liidu president ja kõige muu käigus kutsus ta osalejaid endaga kaasa Tallinna Rat Race heategevusjooksule, mille tulu läks lasterikaste perede laste huvitegevuse toetuseks. Kogu see teadmine Liidu tegemiste kohta, mille olin üldkoosolekul saanud ja mõte laste heaks sel moel panustada puudutas ja inspireeris ning tundsin kohe, et tahan kindlasti osaleda. Kutsusin vennanaise kaasa ning nii me kahel aastal jooksmas käisimegi. Sealt sai alguse minu teekond Liidus.

Kogu meie töö siin Liidus on hästi positiivse alatooniga ja toob otseselt või kaudselt alati kellelegi rõõmu. Kui koostasin tunnustusürituse jaoks laste kohta tutvustavaid tekste, siis uhkusest tublide laste üle ja tänutundest projekti vastu poetasin vaikselt pisaraid. Või näiteks Maxima Inglipuu projekt, mille raames lapsed meile soove saadavad ning need täidetakse Eestimaa heade inimeste abiga: see on nii liigutav, kui palju on hoolivaid inimesi! Alustades annetajatest ja poemüüjatest, kes vaatamata väikesele laopinnale suudavad pakke kenasti hoida, ja lõpetades vabatahtlikest kinkide pakkijate ja heasoovlike ettevõtete juhtidega, kes meile tasuta ruume kogu tegevuse jaoks annavad. Tahan ka välja tuua kümme aastat tagasi toimunud Lapitekimaania projekti, mille käigus valmisid lasterikaste emade, isade ja laste abiga üheksas maakonnas 16 lapitekki. Sõitsime Aagega paljudesse maakondadesse kohale, õmblusmasinad kaasas ja õmblesime koos kohalike peredega – see oli nii mõnus ühes rütmis kulgemine, mis andis tugeva ühtekuuluvustunde.”

Milline näeb välja Sinu tavaline argipäev?

“Tavalisel argipäeval sõidutan noorima poja kooli ja lähen tööle. Tööl ootavad mind kolm toredat töökaaslast ja arvutis kolm postkasti. Töö sisuks on Liitu saabuvatele kõnedele ja kirjadele vastamine. Kui ma vastust ei tea, suunan küsimuse kellelegi, kes teab või juhatan sinna, kust võiks leida vastused. Haldan kodulehte, korraldan bürootegevust piima ostmisest printerihoolduse tellimise ning juhatuse koosolekute ja komisjonide protokollimiseni. Valmistan ette lepingud, kaaskirjad, aitan projektide aruandeid kirjutada, haldan meie dokumentatsiooni, prindin, arhiveerin, loendan kokku kõik liitu kuuluvad pered ja lapsed igas organisatsioonis, kirjutan salme ja postitan muuhulgas Perekaarte, võtan hinnapäringud ja suhtlen koostööpartneritega ning teen veel kõike, mida kohe ei oska nimetadagi – laias laastus olen kogu meeskonna ja võimaluse ning oskuste korral meie võrgustiku taustajõud. Soovin jätkuvalt olla vääriline Aage poolt öeldud sõnadele: „Auli – siiras ja aus, alati rõõmsameelne ja alati olemas, jõuab sinna, kuhu ma ise ei jaksa ning teeb just seda, mis hetkel kõige pakilisem. Hoolib ja märkab ja nii juba kümme aastat“.

Tööpäeva lõpus sõidame taas koos pesamunaga tema huviringidest koju, kus valmistan õhtusöögi ja lähen keskmise pojaga õue kõndima ning maailma asju arutama. Seejärel vaatame kas koos multifilmi, mina teen taustaks käsitööd või veebime pere vanemate lastega, kes eraldi elavad ja nii see argipäev õhtusse jõuabki.”

Kui tihti ja millistel Liidu üritustel-tegemistes-ettevõtmistes Sa kaasa teed?

“Liidu sündmustel osalen võimalusel alati, korraldan sissepääsu või tassin kusagil midagi, sealhulgas saan kogu perega mõnusalt aega veeta. Ühised hetked on väärtused, mida ei saa millegagi asendada ja sellepärast olengi oma perele lõpmata tänulik, et nad võimalusel koos minuga liidu tegemistes kaasa löövad. Just see tunne, et nad ise tahavad panustada, on kõige parem tunne.

Olen tänulik ka Liidule, et lapsed on saanud ennast proovile panna: vanem poeg osales Liidu poolt korraldatud rahvusvahelisel konverentsil paneeldiskussioonis, kus rääkis lasterikka pere noore kogemustest, vanem tütar esitles ERMis toimunud minikonverentsil „Meie juured ja tiivad“ oma ajaloo talletamist, noorem tütar on saanud korduvalt oma kujundamis- ja disainimisoskusi katsetada luues erinevaid plakateid, pere keskmine poeg on perepäevade tarbeks lõikunud mitmeid tuhandeid kuponge ning viimasel ajal toimetame koos keskmise poja, pesamuna ja abikaasaga Liidu kõige südamlikuma projektiga „Lasterikkuse võlumaailm“, mille raames saavad perre kolmanda või enama vastsündinud beebi vanemad sünnitusmajades kingiks papud ja lauluplaadi. Projekti tarbeks pakendame üheskoos kingid karpidesse, need omakorda kastidesse ja seejärel saadame sünnitusmajadesse. Kes projekti sügavat mõtet tajub, see saabki siiraima emotsiooni oma südamesse.”

Mida on Liidus tegutsemine Sulle õpetanud?

“Suurim väärtus on kindlasti eneseareng ja eneseteostus. Alustasin üksteist aastat tagasi vabatahtlikuna lihtsalt numbreid kalkulaatoril kokku lüües. Nüüd tunnen, et olen väärtuslik meeskonnaliige, kelle arvamusega arvestatakse. Olen püüdnud kaasas käia arvutis oleva digimaailma võimalustega, sh kodulehtede ja raamatupidamisprogrammi haldamine, mõningasel määral projektide tekstide kirjutamine, vene keele praktiseerimine. Olen õppinud rohkem inimesi usaldama, vabatahtlikke kaasama ja neid juhendama ning motiveerima.

Läbi aastate olen saanud võimaluse osaleda väga paljudel koolitustel, ma ei nimeta pealkirju vaid toon välja mõned koolitajad: Angela Jakobson, Ivica Mägi, Piret Jeedas, Maiko Kesküla, Jaana Ojakäär-Kitsing, Hannes Seeberg, Epp Kärsin, Guido Paomees, Sille Jõgeva, Urme Raadik, Epp Priimägi, Alar Ojastu, Rain Tunger, Jaanus Aurelius Kangur jpt.

Meeldejääv juhtumine on eelmisest aastast, kui sõitsime abikaasaga teise Eestimaa otsa, et taas osaleda lasterikaste perede vanematele suunatud väga soodsal ja põneval koolitusel ning kohapeal osaledes selgus, et võitsime täiesti ootamatult võimaluse osaleda veelgi põnevamal koolituse nädalalõpul armsal Saaremaal.”

Mis on suurimad väljakutsed, millega oled pidanud Liidus tegutsedes tegelema?

“Suurimad väljakutsed on siis, kui pöördub ajakirjanik ja soovib kohe leida peret, kellele külla minna intervjuu tegemiseks või kui varasematel aastatel oli kolmes linnas kinos samaaegselt film algamas ja selgus, et pered on haigestunud või autod ei käivitunud ning siis oli vaja väga kiirelt leida asenduspered, et mitte kohti tühjaks jätta. Iga kogemusega püüdsime jälle rohkem valmistunud olla ja usun, et saime päris kenasti hakkama. Kahjuks on nüüdseks meie kinosõber koroonaaja tõttu oma tegevuse lõpetanud.

Suurim väljakutse oli ka telesaates osalemine – vaat see oli minu jaoks eneseületus. Olin kõik valmis mõelnud, aga kui oli aeg rääkida, olin napisõnaline, aga sellegipoolest tundsin, et sain omal moel hakkama ning olen kogemuse võrra jälle rikkam.”

Kuidas leiad tasakaalu oma pere ja töö keskel?

“Ma võtan endale aega. Seda ei ole palju, võib-olla kuni tund päevas, aga olen aru saanud, et just see aeg on vajalik mõtete korrastamiseks. Leian aja iga pereliikme jaoks eraldi, just nimelt eraldi. Alguses oli seda suures peres päris keeruline korraldada, võtsin lausa kalendri appi ja nii see paika loksuski. Nüüd on tavapärane, et mõne päeva veedan ühe lapsega või mõnel päeval oleme abikaasaga kahekesi kusagil puhkusel. Ja ka lapsed saavad aru, et vanemad on tegusamad ja puhanud, kui saavad omakeskis olla. Ja pean ka ütlema, et mu töökoht toetab meie pere tegevusi, töö ja pere on omavahel justkui põimunud.

Lisaks olen Liidust leidnud omale paar head sõpra, kellel on aega minuga mõtteid vahetada, mind kuulata ja vahest ka minult nõu küsida – nad on minu inimesed, minu tugivõrgustik.

Mõtted, mida soovin teistele jagada: julge küsida abi, ära jää üksi! Sa ei ole nõrk, kui küsid, just vastupidi, kui üksi pusid ja hädas oled, ei saa sind keegi aidata. Märka enda ümber inimesi, pisiasju, jaga rõõmu, ütle aitäh, sest kõige tähtsamad siin elus ongi meid ümbritsevad inimesed. Üksi võib raske olla, aga koos võime maailma muuta.”

Kuidas näed enda elu 10 aasta pärast – millised Sinu unistused võiksid selleks ajaks täituda?

“Kui ma kümne aasta pärast ei ole Liidus, töötan kusagil lastega ja naudin aja kulgemist koos oma lapselastega ning jätkuvalt kulutame abikaasaga tantsupõrandate laudu üle meie armsa Eestimaa.”

 Kirjelda palun mõne vahva ja toreda looga oma meeskonda, kellega koos töötad.

“Kaks aastat tagasi toimunud Mõttekoolis oli vaja suurest hulgast leida pilt, mis iseloomustab sinu jaoks Liitu või selle tegemisi ja hetkega oli mul pilt käes: üks tagasihoidlik inimene hoiab suurt südant kõrgel üleval – minu jaoks tähendas see pilt täpselt Aaget, sest minu arvates mahuvad tema südamesse kõik lasterikkad pered.

Reet ja Sandra on meie päikesekiired, kellega ei tundu minu suurim hirm – kaamera ees olemine enam väga hirmus. Seda väljendavad ilmekalt Liidu Facebookis vahva jõuluaegne kuusetoomise video ja uue aasta tervitus. Head sõbrad, teiega võib vabalt luurele minna!

Mulle meeldib mu töö, see on piisavalt väljakutseid pakkuv, toetab mu enesearengut, töös on piisavalt paindlikkust ja see head tegemise tunne, mida saad ka vahel vastu, kui mõni pere kirjutab või kui koostööpartneritele perede tagasisidet jagan ning nemad omakorda vastavad – see kõik on nii positiivne ja liigutav, seda tunnet on raske sõnadega kirjeldada.”

 Suur aitäh, armas Auli!

 Reet Kiidjärv on meie armas Perekaardi programmi koordinaator, kes on Liidus tegutsenud nüüdseks pea poolteist aastat. Reeda vahvas kärgperes kasvab 5 last. Reeta sobivad iseloomustama järgmised sõnad: alati entusiastlik, hakkaja, päikseline ja meeletult abivalmis suure südamega naine!

 Reeda hobideks on aiapidamine ja igasugune aktiivne liikumine. Aegade jooksul on ta harrastanud erinevaid alasid, kuid alati põhimõttel, et liikumisest tuleb rõõmu tunda. Näiteks aastal 2005 avastas ta enda jaoks mäesuusatamise, mida ta nüüd igal talvel mõnuga harrastab. Varasemalt osales ta Tartu Maratoni korraldatud neliküritusel, kus sai nii rattaga sõita, joosta kui ka suusatada. Reet lööb kaasa ka Viljandi Rattaklubi tegemistes – algselt aitas rattavõistluste korral registratuuris ning pühapäevaste rattamatkade korraldamisel, kuid alates 2016. aastast korraldab Mulgi Maratoni ajal lastesõite. “Lapsed on nii siirad ja nende õhin nii suur, et nendega spordivõistluse korraldamine annab hingele väga palju!” ütleb Reet.

 Lugejatel soovitab Reet kindlasti suusatamiseks ära kasutada kõik hetked meie vähese lumega talvedest ning osa võtta Roheliste Rattaretkest, Elamusretkedest, Viljandi Järvejooksust või korraldada ise üks matk. “Sporti tuleb teha nii, et sõbrad on ümber ja endal silm särab!” ütleb Reet.

Kuidas jõudsid Eesti Lasterikaste Perede Liiduni ja miks on siin tegutsemine Sulle oluline?

 “Minu Liitu jõudmine oli täitsa õnnelik juhus! Viljandisse kolides vaatasin tööturul ringi ja otsisin töökohta, kus rakendada oma oskusi. Lootsin leida töö, mis pakuks midagi ka mu hingele ja õhtu lõpuks tunneks, et olen midagi positiivset teinud. Olen tõesti siiralt õnnelik, et Liiduni jõudsin, sest siin on hästi palju rõõmu. Need asjad, millega siin tegeleme, on valdavalt ainult positiivsed. See pakub mulle endale nii palju ja innustab ka edasi tegustema.”

Millised on Sinu töökohustused?

 “Mulle meeldivad meie esmaspäevad, kus istume kokku ja vaatame peale eesootavale nädalale. Enda päeva alustan päeva planeerimisega. Seejärel vaatan üle kirjavahetuse ning lahendan kiireloomulisemad küsimused. Elu on õpetanud, et tööde järjestamine aitab palju kaasa sellele, et kõik ikka tehtud saaks.

Suur osa minu tööst on Perekaardi kasutajate toetamine. Möödunud aastal tegi Perekaart suure muudatuse ja võttis kasutusele uue Perekaardi programmi. See on kasutajatele uus ning nagu uute asjadega ikka vajavad mitmed kaardikasutajad selgitust. Uue programmiga käime ajaga kaasas – protsessid on muutunud automaatsemaks ja turvalisemaks, kaardikasutajatele on antud rohkem vastutust.

Teine suur valdkond minu töös on leida Perekaardile uusi partnereid, kes pakuvad kaardikasutajatele soodustusi. Seda tehes olen tõesti olnud siiralt üllatunud inimeste heatahtlikkusest ja lahkusest kui mõne ettevõtte esindaja avaldab, et teab, mis tähendab lasterikka pere majandamine ning soovib pakkuda tuge soodustuse näol. Paljud partnerid on ise Perekaardi kasutajad. See teeb südame soojaks!

Mul on hea meel, et meil on nii palju erinevaid partnerettevõtteid, sest ka kaardikasutajate vajadused on ääretult erinevad.”

Kuidas end peale tööpäeva maha laed?

 “Tööpäeva lõppedes ootab kodus mind minu kallis kaasa Riivo, kes ongi minu akude laadija. Me teeme koos väga ägedaid ettevõtmisi – näiteks uudistame mõnda Eesti piirkonda, jalutame RMK matkarajal või külastame kontserte, suveetendusi või festivale. Hiljuti kuulasime meie Perekaardi partneri Tartu Kontsertkorralduse koordineeritud Jaan Tätte Veelaulude kontserti. Eestis toimub nii palju põnevat!

Mulle väga meeldib siseturism. Väga äge on rännata mööda Eestit, jääda ööbima mõne väikese järve kaldale, lobiseda kohalikega, kuulata nende lugusid. Eriliselt kiidan kõike, mida pakub RMK, inimesed võiksid seda rohkem hinnata ja märgata, millised suurepärased võimalused meil Eestis on. Kui kuhugi sõidame, siis valime alati põnevama marsruudi, mis viib meid läbi pisikeste külade ja pikalt mööda mereäärseid teid. Just hiljuti sattusime sel moel Varbla sadamasse Groot Restorani, kus saime imelise toiduelamuse osaliseks. Värskeim elamus oli Vormsi Vaib – jätsime auto mandrile ning tuuritasime ratastega mööda Vormsit, osalesime festivalil, suhtlesime inimestega ning koju tuled värske pea ja uute mõtetega. Üksjagu aega kulub meil pere eest hoolitsemisele, sest kuigi meie endi lapsed on juba suured, on meil mõlemal Riivoga küllaltki eakad vanemad.

Mulle pakub väga suur rahuldust näha meie aeda säramas. Ka see vajab natuke hoolt ja armastust. Ja kui ma tõesti ära väsin, siis lihtsalt puhkan. Püüan alati mõelda positiivselt ja täita ennast heade emotsioonidega. Arvan, et ma olengi inimeste inimene, sest minu tassi täidavad toredad inimesed.

Üldiselt arvan, et lihtsalt tuleb teineteist austada ja märgata. Püüan aeg-ajalt vaadata oma tegemisi oma kalli kaasa silmade läbi. Kui teisele inimesele südamest head soovid, siis kõik muu tuleb iseenesest.”

Milline Liidu ettevõtmine on Sulle kõige südamelähedasem?

 “Kõik meie tegemised on väga südamelähedased, kuid eriti palju heatahtlikku saginat on jõulude paiku. Kui mitte muul ajal, siis jõuludel on alati inimesed kuidagi eriti lahked ja soovivad teistele head. See mäsu, mis meil siin tekib kui asume Maxima Inglipuu pakke pakkima, see on nii tore. Näha, kuidas inimesed panustavad oma aega, et lasterikaste perede kingid õigesti komplekteeritud saaks – see pole üldse ainult lust ja lillepidu, vaid tegelikult suur töö.

On väga tänuväärne, et Liit tõstab esile inimesi ja ettevõtteid, kes on panustanud lasterikaste perede ellu, viimasem neist näiteks Peresõbralike toidukohtade tunnustamine.

Mulle meeldib, et Liit loob olukordi, kus pered saavad koos olla ja ühiselt aega veeta. Näiteks iga-aastased perepäevad Tallinna Loomaaias ja Lottemaal panevad silmad särama nii meie pereliikmetel kui ka kõigil teistel, kes osa võtavad. On väga oluline, et pered kogeksid ühiseid ettevõtmisi ning ühiseid positiivseid emotsioone.”

Mis on suurim väärtus, mida siin tegutsedes enda ellu lood? Mida on siin tegutsemine Sulle õpetanud?

„Meie organisatsioon on suunatud just lasterikaste perede toetamisele, kuid siiski loodan, et kõikide abi vajavate huvigruppide eest kannavad hoolt sama entusiastlikud ja heasoovlikud inimesed. Olen ikka püüdnud osa võtta kõikidest tegemistest, kus saan kaasa aidata ja abiks olla. Kuulun meeskonda, kus kehtib põhimõte, et ükski asi pole võimatu – koos võime mägesid liigutada! Siin töötatud aja jooksul olen aru saanud, et jagame nii Liidus kui ka oma väiksemas meeskonnas sarnaseid väärtuseid.

Üks osa Liidu tegevusest on pakkuda lasterikastele peredele erinevaid põnevaid koolitusi. Püüan ka ise alati nendest arendavatest koolitustest osa võtta.

Siia tööle tulles sain endale uued sõbrad. Mulle meeldib kui toetav töökollektiiv meil on. Päevad on kiired ja tegemisi on palju, aga samas väärtustatakse kõrgelt perekonda. Kunagi ei pea üht teisele ohverdama.

Alguses oli harjumatu, kui suur usaldus mulle anti – ise oma tööaega jagada. Varasemas töökohas reguleerisid minu tööaega vastuvõtuajad, kuid nüüd naudin tööaja paindlikkust ning usun, et selliselt saabki aega efektiivsemalt ära kasutada.

Olen väga õnnelik inimene, et mind ümbritsevad nii toredad kolleegid. Siiani käin läbi ka oma eelmiste kolleegidega, kes olid aastaid mulle töö-perekonnaks ning sel põhjusel oskan kõrgelt hinnata kui töökaaslased on sõpradeks, kes sind läbi elu saadavad.”

Mis on suurimad väljakutsed, millega oled pidanud siin tegutsedes tegelema? Kuidas Sa oled nendega toime saanud?

“Uude kollektiivi tulemine ja sellega harjumine oli kindlasti omamoodi positiivne pinge. Tulin Liitu tööle täpselt uue Perekaardi programmi käivitamise eel, see andis mulle võimaluse lüüa kaasa programmi arendamises ning kasvada koos uue Perekaardi programmiga. Kui rääkida keerulisematest ettevõtmistest, siis minu jaoks on väljakutse näiteks selle intervjuu andmine.

Kindlasti pean arenema veel vene keeles suhtlemisel, sest Perekaarti kasutama on teretulnud ka kõik vene keelt kõnelevad perekonnad. Pusserdan küll piinlikult, kuid kuidagi moodi saame ikka oma jutud ära rääkida. Arenguruumi on kõvasti. Õnneks on helistajad väga heatahtlikud ja kannatlikud.”

Kuidas näed enda elu 10 aasta pärast – millised Sinu unistused võiksid selleks ajaks täituda?

“Pean tunnistama, et minu kõige suuremad unistused on seotud ikka meie perekonnaga – loodan, et kümne aasta pärast on meie tore kärgpere laienenud, et meil kõigil on omakeskis jätkuvalt mõnus ja tore olla. Tahan olla lastele toeks ning jälgida nende arenguid ja käike mööda oma valitud radu. Suureks usalduseks pean seda, kui nad lubavad oma eludes osaleda ja minult ka vahetevahel nõu küsivad!

Ma loodan ka, et meil Riivoga avaneb palju reisimisvõimalusi, mida covidi-aastad on kõvasti kärpinud. Vahetevahel vaatan suure heldimusega eakamaid paare, kes käest kinni jalutavad ja siis ütlen alati Riivole, et näe, meie tulevik! ”

Aitäh, armas Reet!