Tutvustame igas kuus ühte Eesti Lasterikaste Perede Liidu liikmesorganisatsiooni. September on Harjumaa Lasterikkad MTÜ kuu. Jutustame täna juhatuse liikme Mirjan Rukistega.

✨ Mirjan on elupõline tallinlane, nelja lapse ema, tal on oma raamatupidamise ettevõte ja vabal ajal leiab ta rõõmu tikkimisest. “Käsitöö on mõnus enda välja elamise ja maandamise viis, ei pea kohe poksima või jooksma minema,” ütleb Mirjan. Uusim hobi on naisel aga hoopis kalastamine. “Saab looduses olla ja oma kätega midagi ägedat teha,” lisab Mirjan.

❓Kuidas jõudsid MTÜni Harjumaa Lasterikkad?

👉🏻 “Minu esimene kokkupuude lasterikastega oli aastal 2018, kui sündis minu kõige noorem laps. Sattusin Tallinna ühingusse ühe tuttava kaudu. Aasta lõpuks tundsin, et olen sealt nii palju tuge saanud ja et tahan ise ka midagi tagasi anda. Tol hetkel pakkusin raamatupidamiskoolitusi ja sealt algas ka minu kontakt juhatusega ja teiste liikmetega. Sain Kristaga (MTÜ Harjumaa Lasterikkad juhatuse liige) ja Margusega (ühingu vabatahtlik) väga hästi läbi ja et Tallinn on suur ja lai ning peresid on palju, siis otsustasime, et teeme oma tuumikuga ühe ühingu juurde. Seda me aastal 2019 tegimegi, asutasime oma ühingu MTÜ Harjumaa Lasterikkad.

Näen, et meie kui organisatsiooni tegevus on hästi oluline. On palju inimesi, kellel meie tuge ja abi vaja läheb. Ja võibolla see ei paista kohe välja, eestlased pigem proovivad alati üksi hakkama saada, aga koos on alati kergem!”

❓Milline on Sinu roll ühingu tegemistes?

👉🏻”Tegelen igapäevaselt ühingu liikmeshalduse ja raamatupidamisega. Neljal päeval nädalas on meil peredele toidujagamispäevad, ühel-kahel päeval toimetan ka seal. Oma lapsepõlvest mäletan küll olukordi, kus kodus kuu lõpus toitu ülearu polnud ja seda enam näen meie tegemiste vajalikkust. Mul on hästi eredalt meeles üks ühingu toidujagamise õhtu, kus ema tuli oma lapsega kaubale järgi ja nende toidukasti peal oli ilus, värviline tort. See ehe “Vau!” emotsioon ja siiras rõõm selle lapse näos oli nii tore. Kunagi ei tea, ehk oligi see tal esimene tort üle mitme kuu. See kõik tuletab meelde, et miks ma seda teen.”

❓Mis on suurim väärtus, mida seal tegutsedes enda ellu lood?

👉🏻”See teadmine, et saan midagi tagasi anda. Meil on ühingus pea 500 perekonda. Kui ma tean, et minu tegemistest on kasvõi ühele või kahele inimesele reaalselt kasu, siis see ongi oluline. Ühingus tegutsemine on mulle palju õpetanud, eelkõige seda, et inimesi on väga erinevaid. Oleme kokku puutunud paljude selliste inimestega ka, kes eeldavad, et me teeme seda tööd meeletu palga eest. Meie organisatsioon on üles ehitatud vabatahtlikkusele ja tuleb ikka alalõpmata selgitada, et kes me oleme ja mis me teeme. Aga siis tuletad jälle meelde neid toredaid lapsi ja head tagasisidet ja eks need kõige pahuramad ka lõpuks lepivad. Olen selle missiooni endale ise valinud ja sellega arvestanud.”

❓Kuidas leiad tasakaalu oma kõikide tegemiste keskel?

👉🏻”Tead ega vahepeal ei leiagi. Aasta alguses on raamatupidajate elu küllaltki kaootiline, siis oli küll tunne, et kodus on paras hullumaja. Aga tean, et kui ma ise tahan, siis on kõik võimalik. Oluline on see, et pereliikmed ise ka panustaks kodu toimimisse. Igaüks koristab oma asjad enda järelt ära ja kõik aitame üksteist kui on vaja. Tihti aitab see kui motiveerin neid mõne koostegemisega, et lähme näiteks nädalavahetusel koos matkama või mingit uut kohta avastama. Kui kodu korras ja sellele puhkepäevadel aega ei pea kulutama, siis saabki minna. Kõik on võimalik, kui sa seda ise tahad. Kuidas, see polegi oluline, lõpuks ikka kuidagi saab! Hea on eesmärke ka seada – minu nooremad koolilapsed teatasid nüüd kooliaasta alguses, et tahavad sel õppeaastal kiituskirju saada. Eks näis! Rohkem nippe ei oskagi jagada, eks iga pere on isemoodi. Vahepeal oleks lahe mõne teise pere nippe ka kuulda!”

❓Kuidas näed enda elu 10 aasta pärast – millised Sinu unistused võiksid selleks ajaks täituda?

👉🏻”Unistan oma väiksest büroost, eks see unistus kunagi äkki täitub ka. Unistan veel oma majast kuskil looduskaunis kohas ja lastel võiks ka kõik hästi olla. Usun, et lasterikastega olen veel päris pikalt seotud. Nii palju on ära tehtud, et käega ei taha küll lüüa! Ja oma maakoju tahaks kindlasti koera ja kassi ka!”

💛 Aitäh, armas Mirjan!

Autor: Sandra Eowyn Karu
Foto: Erakogu

Tutvustame igas kuus ühte Eesti Lasterikaste Perede Liidu liikmesorganisatsiooni. September on Harjumaa Lasterikkad MTÜ kuu. Jutustame täna ühingu asutajaliikme ja silmapaistva sädeinimese Margus Vainuga.

✨ Margus on ametilt arhitekt, nelja toreda lapse isa ja aktiivne tegutseja väga mitmel rindel. Lisaks arhitektitööle on Margus kaasatud MTÜs Harjumaa Lasterikkad, Kaitseliidus, kohalikus Patika külakooris, külabändis ning muidugi ei puudu tema elust ka sport. Margus on oma küla võistkonda eestvedaja Rae valla mängude nimelises kogukonna spordisarjas. Margus oli 15 aastat oma küla külavanem ning lisaks eelmainitule peavad nad koos abikaasaga oma talus linnukasvatust – Kure Linnuväli.

💪🏼 “Terves kehas terve vaim! Ega ma ei ole puhkamiseks rannaskäija ja mõttetöö kõrvale ongi hea füüsilist tööd teha ja siis mõtteid puhata. Kui on ikka kutsumus vabatahtlikku tööd teha, siis selle eest naljalt ära ei põgene,” ütleb Margus.

❓Sinu teekond MTÜni Harjumaa Lasterikkad

👉🏻 “Olen sarnaselt Mirjaniga meie ühingu üks asutajaliikmetest. Eelmise ühinguga liitusime tänu meie küla tuttavale, kes meid liituma kutsus. Mu abikaasa läks kõigepealt vabatahtlikuks, aitasin nii palju kui sain ja tihti olin ühingu autojuht ja aitasin kaste tassida. Ja nüüd samamoodi, meil on päris mitmel päeval toidujagamine, tuleb osata ennast päris konkreetselt jagada ja suuta teisi innustada, et kõik ilusti tehtud saaks.”

❓Miks on ühingus ja ka teistes organisatsioonides kaasategemine Sinu jaoks nii oluline?

👉🏻“Olen selle vist geenidega kaasa saanud. Minu vanaisa ja isa olevat ka sellised olnud, kes alati kõigile vajadusel appi läksid. Ja eks ma olen üpris halb ära ütleja. Ei teagi, kas see on nüüd siis hea või halb. Aga kui panustan, siis saan ise ka palju tagasi. Hea on head teha.

🍎 Ühingus toidupäästmine on saanud mulle väga hingelähedaseks. Kasvatame ise ka talus toitu ja teame, kui raskelt see tegelikult tuleb ja kui palju aega selleks läheb. Seda enam ei viska me ka ise kergekäeliselt toitu ära. Ja loomulikult on seltskond tore. Igasuguste vabatahtlike tegevustega on selline asi, et tahad ikka olla seal kaasatud, kus on mõnus olla. Kui teed seda tööd vastumeelselt, siis ega väga kaugele ei purjeta. Aga meil on seltskond mõnus, teised on motiveerivad ja siis teedki täpselt nii palju kui jaksad. Kui kett hakkab maha libisema, tõmbad hoogu maha.

👨‍👩‍👦‍👦 Me teeme päris palju üritusi koos, näiteks kokkame ja käime ka muudel vabatahtlikele suunatud üritustel. Nii vahva, et peale seda vabatahtlikku tegevust tahad ka veel kokku saada. Ja nii peabki olema, need asjad ei saa olla loomuvastased. Ja eks see on ka tore, kui saad head tagasisidet teistelt vabatahtlikelt ning ühingu liikmetelt!”

❓Mis Sind ennast veel nii-öelda ree peal hoiab?

👉🏻 “Mulle meeldibki nii mõelda, et puhkan ühest tegevusest teist tegevust tehes. Loomulikult saan nii paljudes erinevates kohtades vabatahtlikuna panustada tänu oma pere toetusele ja mõistvale suhtumisele. Tänan väga oma naist ja lapsi, aga ka oma ema, kes meil kodustes tegemistes suuresti abiks on. See on suur väärtus, et saan alati koduste toetusele loota.”

❓Kuidas rasketel hetkedel hakkama saad?

👉🏻 “Mingid asjad tuleb lihtsalt ära teha. Minu loogika on selline, et kui asjad hakkavad risti minema, näiteks kui kaks või kolm vabatahtlikku tegevust satuvad samale õhtule, siis pean otsustama selle kasuks, kus minust midagi kõige rohkem sõltub. Kui meil kooris lisaks minule veel kolm meest laulavad, siis küll nad saavad hakkama. Aga kui meil ühingus autojuhti pole, siis jääbki toiduring tegemata. Selle järgi validki konkreetsel hetkel. Kui asjad lõpuks tehtud saavad ja veel hästi tehtud, siis on endal ka hea tunne. Peame saama teha neid asju, mis meile endale meeldivad, sest ega kõike ei jõua ega jaksagi.”

❓Millised on olnud Sinu lemmikhetked Harjumaa Lasterikastes tegutsemise juures?

👉🏻 “Suurürituse korraldamine on olnud paras väljakutse ja samavõrd kasulik ka – see liidab meeskonda. Eelmisel aastal korraldasime üle-eestilist ELPL’i Suvekooli. Õnn sellest, kui suutsime üheskoos säärase ürituse ära korraldada, oli suur! Meile endile meeldis ja loodetavasti meeldis teistele ka. Eks väiksemaid ettevõtmised ka, kus oleme koos õppinud uusi retsepte ja lihtsaid toite tegema või avastanud üheskoos matkates uusi kohti ilusal Eestimaal. Väike rõõm on see ka kui toidujagamise päevadel ootab mind ees päris aeganõudev ring, kust toit peale võtta ja kui jõuan kõikidesse poodidesse enne poodide sulgemist, siis on ikka eriti hästi.”

❓Mis tulevik toob? Millised unistused võiksid 10 aasta pärast olla täide läinud?

👉🏻“Siis on meil lapsed kõik täiskasvanud ja mina hakkan vaikselt pensionile jääma. Soovin, et lastel oleks hästi ja et nad oleksid leidnud oma tee. Leidnud selle eriala, mis neile endile meeldib ja võibolla tahavad nad ise ka vabatahtliku tööd teha. Kaks poega on meil Kaitseliidus, oma peres olengi praegu kõige väiksemate pagunitega täiskasvanu. Ühel hetkel tahaks talus üht-teist kõpitseda, alustasime oma maa peale välilava ehitamist, mida oleme avalike ürituste jaoks kasutanud. See võiks olla siis lõpetatud. Ja et me kõik loomulikult terved oleksime!”

🙏🏼 Aitäh, hea Margus!
📷: Erakogu

Autor: Sandra Eowyn Karu

Nagu meil esmaspäeviti kombeks, siis tutvustame ka täna ühte ägedat inimest selle kuu liikmesorganisatsioonist.

🍁 Septembris on meie kanalil fookuses Harjumaa Lasterikkad MTÜ ja täna räägime vahva ja tegusa noore Raimond Lepalaanega (19).

❓Kes oled, kust tuled, millega tegeled?
👉🏻 “Olen täitsa Tallinna poiss. Lõpetasin kevadel Vanalinna Hariduskolleegiumi ning nüüd õpin Tallinna Ülikooli esimesel kursusel bioloogiat. Mul on kolm nooremat venda. Vabal ajal panustan koguduses, tegelen spordiga ja tegutsen vabatahtlikuna Vähiravifondis Kingitud Elu.”

❓Millised on esimesed muljed ülikoolielust?
👉🏻 “Pigem päris head, saan praegu kenasti hakkama. Esimene anatoomia vahearvestus oli juba ära ja läks täitsa hästi, sain 94 punkti! Õppida on mõnus, võtsin õppeaineid isegi natuke rohkem kui tavaliselt. Bioloogia kõrvalerialaks võtsin inimeseõpetuse, mis hõlmab palju psühholoogiat. See maailm ka huvitab mind väga.”

❓Sa tegeled päris mitme erineva asjaga, mis veel sinu hobide hulka kuuluvad?
👉🏻 “Mulle väga meeldivad erinevad spordialad, mängisin 8 aastat jalgpalli, praegu harrastan rohkem korvpalli ja discgolfi. Mind väga köidab vabatahtlik tegevus. Alates 2018. aastast olen panustanud Vähiravifondis Kingitud Elu ning käinud vabatahtlikuks ka erinevatel jalgpalli-, korvpalli- ja võrkpalliliidu spordiüritustel. Kuulun ka kristlikusse kogudusse, ülistuslik muusika ja piibli uurimine on minu jaoks väga huvitavad. Meie pere on ka suur kalastushuviline, niiet eks neid hobisid ikka jagub!”

❓Mis Sind sütitab? Kuidas leiad motivatsiooni nende asjadega tegeleda?
👉🏻 “Meil on kristlikus väärtussüsteemis sõna külvamine. Näiteks vabatahtlikuna panustades saan anda mingi osa endast teistele ja see on mulle kristlasena tähtis. Näitan häid asju tehes, mis on minu väärtussüsteem ja külvan seda väärtust edasi. Elul on alati mingi mõte minu jaoks. Kui ma teen midagi, siis see peab olema ka mõtestatud.”

❓Kuidas on olnud lasterikkas peres kasvada?
👉🏻 “Olen väga palju õppinud selle kohta, kuidas teistega arvestada. Kui oled üksiklaps, siis seda nii lihtsasti ei õpi. Kui oled kolme vennaga, siis on see kogemus päris kõva. Palju helgeid hetki on ka, mulle meeldib minu suure venna roll. Neid õpitud oskusi saan kindlasti tulevikus juba ise lapsevanemana kasutada, sest suure venna ja lapsevanema rollid kohati mingitel hetkedel kattuvad. Ikka õpetad väiksemaid, püüad olla neile eeskujuks. Ma ei ole kindlasti täiuslik musternäidis, aga õppinud olen palju!”

❓Millised on Sinu tulevikuplaanid?
👉🏻 “Näen ennast elamas Eestis, pigem Tallinnas. Tahaksin lõpetada kooli, töötada laboris ja luua inimestele meditsiinilise bioloogia maailmas paremaid võimalusi, leida uusi ravilahendusi. Või õppida psühholoogiat ja spetsialiseeruda spordipsühholoogiks, sest see kogemus, kuidas vigastusest läbi minna ja taastuda on mul endal ka olemas. Kindlasti tahan pühendada oma aega ka koguduse töösse.”

😊 Aitäh, hea Raimond!

Autor: Sandra Eowyn Karu
📷: Erakogu