“Lenneldes riimides” – võitjate luuletused
Selgunud on luulekonkursi “Lenneldes riimides” laureaadid. Luulekonkursile saabus 185 erinevat luuletust 113-lt autorilt.
Eesti Lasterikaste Perede Liidu luulekonkurss “Lenneldes riimides“ loodi perede loometegevuse ja koostegutsemise propageerimiseks. Saabunud luuletusi kasutame liidu 25. juubeliaasta trükiste loomisel.
LASTELUULETUSTE KATEGOORIA:
1. KOHT – “PARALLEELUNIVERSUMITEST” – Lotte Triin Ugandi, 17-aastane
kas sa tead seda universumit
kus sirelid on apelsinikoore lõhnaga?
seesama, kus
mesi on magusam kui uni
vesi on paksem kui veri
seal, kus kanarbik küündib kurguni
ning mannavahust lainetab meri
maailm, kus tormid ei murra puid
nagu rebased ei murra kanu
sealne august võib kesta kuid
vihma asendab kirsiõite sadu
see apelsinikoorelõhnaliste sirelitega universum
kõlab õige hästi
sinna kipukski, kui
meile tuttavas maailmas
juba küllalt ilu ei leiduks
kevadeti õitsevad aias malbed meelespead
karastav merevesi soojeneb suvel (kui veab)
sügis pole suve lõpp, vaid lindude rännaku algus
seda meeles pea.
talvel tähistaeva kuma
viivitab lumesula
ja milleks igavikupikkune august
kui maikuiste sirelite mõrkjas lõhn
ületab apelsini magusat hõngust
2. KOHT – “SUURE ÕE TUNDED” – Hannah Kaljur, 14-aastane
Ma mõtlen, et ütlen
“Ole tasa”
Ma mõtlen, et ütlen
“ Ei mängi”
Ma mõtlen, et ütlen
“Ei kiigu”
Ma mõtlen, et ütlen
“Ei tule”
Aga tegelikult
tulen ja mängin
ja tulen ja kiigun
ja olen.
Olen õde,
kes kommi pakub lahkelt.
Kuigi vahel nii kiire,
kuis hingatagi pole maht!
3. KOHT “VAADATES TÄHTI” – Nora Marii Kaha, 12- aastane
Vaadates tähti,
ma näen üht jänest,
keda vaadates mõtlen
sulavast lumest.
Vaadates tähti,
ma näen üht kuud,
mis valgustab detsembrit –
pimedust.
Vaadates tähti
ma näen üht meest,
kes jutustab kaladest
sulisevas vees.
Kõike seda näen ma,
vaadates tähti, ja
õnnest särades,
vaatan veelkord neid taevatähti.
ERIPREEMIA – “VOODI” – Arlo Leon Tuvikene, 12-aastane
Kord väike õde mulle loodi,
kuid tal puudus voodi.
Läksin isaga siis poodi,
et osta narivoodi.
Valisime voodi,
mis väikse majakese moodi.
Isa otsis sooduskoodi,
Seni võtsin üles noodi:
„Meie uus ja uhke voodi!“
Seejärel voodi koju toodi.
Minu ehmatuseks voodi,
polnud voodi moodi.
Lauad, madratsid ja kruvid- voodi?
Kuid siis isa võttis loodi,
et kokku panna voodi.
Tund aega hiljem voodi,
oli juba voodi moodi.
Läksin üles oma voodi,
varsti sinna madrats toodi.
Isa võttis veelkord loodi,
kontrollis ära voodi.
Õhtul oli sedamoodi:
Läksin üles voodi,
ja uni lausa kätte toodi.
ÜHISTÖÖNA VALMINUD LUULETUSED/TÄISKASVANUTE POOLT LOODUD LUULETUSED
1. KOHT – “ARGIMUINASJUTT” – Katrin Hain, 40-aastane
Ühel kenal hommikul
ma magasin end välja
Näen te silmist – te ei usu,
mu jutt teeb teile nalja
Armsad emad, armsad isad,
see on siiski tõsi:
alles poole kümne ajal
täna silmi pesin.
Avan akna, vaatan aeda-
lapsed mängivad
“Koolitöö on juba tehtud!”-
rõõmsalt hõikavad
Kallis kaasa rahulikult
köögis keedab teed
pere kõige pisem
õues magab veel
Päike, kajakate kisa
pea on sassis veel
Istun köögis, kogun end,
naudin oma teed
Väike argimuinasjutt
südame teeb soojaks
sõnades ja mõtetes
tänan rõõmuloojaid
2. KOHT – “ÕIGE MEES” – Hinge Elias, 28-aastane
Armastus on elu alus,
palju lapsi igas talus.
Ainult see on õige mees,
kel hirmu pole laste ees.
Julge mees on lapse isa,
kes ei karda lapse kisa.
Julgem veel, kes soovib lisa
kuulda mitme lapse kisa.
3. KOHT – “TUUL” – Taili Vahesaar, 44-aastane
Ma jooksen lehtedele järele, kui sa neid sahinal lennutad.
Sina tuul oled vilena vahel mu suul ja siis oled kleidi all tülliks, teed mu printsessiks, selles tuulekaharas kleidis. Siis oled korraga juustes…
Näed
neis lendlevais lokkides olen ma tänaval kõndides haldjas
Tuul, sa teed minuga nalja
Sa teed nalja
Ma ei näegi mujale, kui ainult enese juustesse
Keerlen ja keerlen koos sinuga
Ei saa pidama
Hoiad mul pihast
Tõusen lendu printsessi või haldjana
OLEN KERGEM OMAENESE KEHAST
Olen kergem kui tuul
Lendan
Lendan
viisivile on tuulisel suul
Kas kuuled vallatu tuul
Olen koos sinuga armastus…
ERIPREEMIAD:
“KRAPP” – Pent Evald, 19-aastane
Ma olen lava kohal
ja kuulen, et krapist kõlab
aplaus
etendus on lõppenud
kardin ei sulgunud
õhus on kõike
õhus on õhku
selline õhtu,
mil seatud sai ohtu
arvamiste senine seisukord
punased roosid ja kroonitud lehed
käsi käes võetakse nad vastu,
kes püstijalu ei tunne, see
tunneb istudes
lahkudes tõmmatakse selga
argipäeva mantlid,
pahupidi,
esmakordselt,
kuid sellest krapp vaikib.
“VÄRVILINE ELU” – Margit Sammul, 33-aastane
Ükskord ennemuistsel aal, elasin veel vabal maal.
Päevi sisustasid vabad tunnid, iluuni
tegin ära selle, mida teha tuli.
Siis lasteks aeg oli küps,
veidi ootamist…ja sündiski Üks !
Egas nii et üksi mängib,
aasta pärast tuli Vend, kellega ta hängib.
Paar aastat sai olla kodune ema
ning mitte muud peale koristamise teha.
Ajal , me teame ju kõik, et on rutt
nii saabuski esimene lasteaia nutt.
Möödas olid mähkmed ja unetud ööd
Ise tegin vaikselt poole kohaga tööd.
Korraga avastan, et see pole see…
ikkagi perelisa ihkasin südames veel.
Siis kulgeski edasine nii
ei saanud kuidagi teisiti.
Esiklapse viimane aia aasta kätte jõudis
majja beebivoodi vaikselt söudis.
Kolme lapsega tihti on raske
palju mõtlen: lihtsalt puhata laske.
Enamik ajast KÕIK asjad on maas
ühtsama juttu räägid taas ja taas.
SIISKI….
Kui õhtuhämaruses vaikseks jääb tuba
mõtled hommikul, mil ärkavad juba .?
Ema tunnet kellelegi edasi ei saa anda
ja sõnadesse on ka seda raske panna !!!
Ennemuistsel aal elasin must-valgel maal.
Tänaseks on mul vähem närve,
kuid elu on täis kirkamaid VÄRVE !!!!
