x

Mängida palli või meest? Hooldusperede teenustest Tallinnas ja mujal

Artikkel on ilmunud Eesti Päevalehe võrguväljaandes: pealkirja all: Lasterikaste perede eestkõneleja: hoolduspere teenusest ei tohigi saada eraldi sissetulekuallikat

Eesti Päevaleht kirjutas eelmisel nädalal, et Tallinna eelarves asendushooldusteenuse osutamiseks ette nähtud kokku üle neljast miljonist jäi 2019. aasta lõpu seisuga üle 900 000 eurot. 

Auror: KARL LAAS, Tallinna ja Harjumaa lasterikaste perede liidu juhatuse liige

Linn oli panustanud asendushooldusteenusesse üle miljoni euro ning riigi eraldis oli üle kolme miljoni euro. Kas nimetatud rahast kasutamata alla 25% oli linna või riigi eraldatud, ei ole võimalik ilmselt täpselt öelda.

Põhitähelepanu on ka hilisemas debatis pööratud pigem poliitilisele klaperjahile selmet kaasa rääkida hooldusperede süsteemi sisulises parandamises. Samuti on jäetud mulje, nagu oleks ka teiste omavalitsuste poolt kasutamata vahendid laste jaoks lootusetult kadunud. Tegelikkuses on ülejääk aastate vahel ülekantav ning sotsiaalhoolekande seadus näeb ette ka motivatsioonimehhanismi omavalituste poolt nimetatud vahendite ärakasutamiseks – jääk lahutatakse uue aasta riigieelarvelistest eraldistest.

Ettenähtud toetus on diferentseeritud hooldusperede laste ning asendus- ja perekodude laste vahel. Sotsiaalhoolekande seaduse järgi võib kohalik omavalitus kasutada riigipoolset toetust ka oma asendushooldusteenuste korraldamiseks ja hooldusperede toetamiseks. Samast rahast tehakse ka kulutused asendushooldusteenuste arendamiseks. Eelnev annabki omavalitsusele suhteliselt laiad piirid otsustamaks, kuidas ta konkreetseid teenuseid osutab.

Eraldi teema on küsimus, et praeguses diskussioonis viidatud summa puhul – 1385 eurot kuus lapse kohta, on jäetud mulje, et kõikidel hoolduspere teenuse pakkujatel on õigus see summa saada. Avalikus diskussioonis tuleks vältida tegelikkust moonutavate arvamuste levikut. Samuti peaksime hoiduma olukorrast, kus hoolduspere teenuse pakkumine võiks saada mõnele perele eraldi sissetuleku allikaks. Ka siin peaksime hoidma mõistlikku proportsiooni olemasolevate peretoetuste ning lapsendamisega seotud toetuste vahel. Kindlasti peaks olema eraldi toetatud ka hooldusperede puhul nn. sisseelamisperiood ning edasiselt võiks hooldusperes kasvava lapse toetus olla võrdsustatud näiteks kolmanda lapse toetustega.

Milline oleks hea hooldusperede süsteem?

Hooldusperede süsteemi propageerimine on suur töö, milles on osalenud ka mitmed vabatahtlikud organisatsioonid. Hoolduspereks olemise võimalused on väärt, et neid tutvustada nii riigi kui kohaliku omavalitsuse rahadega. Ilmselt on loogiline, kui osa süsteemi loomiseks ettenähtud vahenditest kulub ka selle tegevuse peale, mis võimaldab leida ja tuua süsteemi rohkem peresid ja neid koolitada.

Rääkides hooldusperedes kasvavate laste ja perede vajadustest tuleks ennekõike leida võimalusi peresid toetada psühholoogilise toe, koolituse ja väljaõppega. Samuti peaks panustama laste ajaveetmise võimalustesse.

Paratamatu, kuid mõneti küüniline on ka olukord, kus riigi või omavalitsuse kohustused asendushooldusel olevate laste ees lõpevad alates hetkest, mil lapsed saavad täisealiseks või lõpetavad õpingud samal aastal. Päris-elus ja -perekondades me ju aitame ja toetame oma järglasi ka pärast täisealiseks saamist. Vaevalt ka, et sellise toetuse rahaline väärtus oleks ühekordselt 383,60 eurot, nagu seda on elluastumistoetus täna. Kui me soovime asendushooldusel olevate laste heaks ka midagi päriselt ära teha, siis võiks mõelda just elluastumistoetuse mehhanismi parandamisele ning sellele, kuidas tagada neile lastele võimalikult hea haridus ja võimalused hobitegevuseks.

Ka tänase sotsiaalhoolekande seaduse alusel on ilmselt võimalik luua edukas ja toimiv hooldusperede süsteem, kuid väga suur osa  selles on omavalitsusel. Siinjuures on aga suur vahe, kas omavalitsuses elab 5000 inimest, nagu Raasikul, 20 000, nagu Viimsis või 450 000 inimest, nagu Tallinnas. Väikeses omavalitsuses võib iga üksikjuhtumiga eraldi ja kohe tegeleda. Tallinnas on vaja oma head lahendused alles leida. Selline paindlikkus võimaldab luua erinevates omavalitsustes erinevaid süsteeme, mille seast võib hiljem parimaid praktikaid teistesse üle kanda.

Nii võiks näiteks vähemalt Tallinnas luua eraldi sihtasutuse, mis tegeleks hooldusperede harimise, sealsetele lastele mõeldud projektide läbiviimise ning laste ja lapsevanemate koolitamisega. Ja miks mitte ka täiendava elluastumistoetuse jaoks kogutud vahendite juhtimisega? Muidugi jääb alternatiiviks kogu raha kohe laiali jagada.

Mängigem ikka palli, mitte meest (või naist)!

Tänane diskussioon Tallinna asendushooldusteenuses aastavahetuse hetkel üle kantava 900 000 euro kasutamise üle meenutab olukorda, kus laps on koolist toonud viie asemel nelja ning karistuseks otsustavad vanemad keelata tal pooleks aastaks nutitelefoni kasutamise ja sellele lisaks vähemalt kolmeks kuuks sõprade sünnipäevadel osalemise. Tänaseks teame, et oma rahasid ei ole suutnud ära kasutada veel ka Rakvere, Kohtla-Järve, Narva, Pärnu, Viljandi, Tartu ja Valga.

Tallinna lastekodudes on ainuüksi teistest valdadest pärit lapsi 30. See tähendab, et Tallinna süsteem peab lisaks esmasele eesmärgile – toetada lapsi ning asendusperesid, lahendama veel ka küsimused, mis on seotud teiste omavalitsuste lastega. Niisamuti tuleb suurte mahtude puhul ette näha ka protsessid pettuste vältimiseks. See on keeruline töö, millest kasvõi poole oleks võinud juba varem ära teha sotsiaalministeeriumis.

Kokkuvõttes oleks lastele parem, kui ühiskondlik ning kohalike omavalitsuste tähelepanu läheks hooldusperede lastele mõeldud sisuliste teenuste arendamisele. Tänane ülesköetud hüsteeria finantsplaneerimise üle kaheksa omavalitsuse sotsiaalvaldkondades ei aita kindlasti lahendada hooldusperede ega lastekodulaste tegelikke muresid.