Leo Kaagjärve fond

 Kallid eesti peredleokaagjarv

 Mul on väga hea meel, et Eesti Lasterikaste Perede Liit on asutanud abistamisfondi, mille olen  võinud käima lükata oma sissemaksega ja millele määrata testamendijärgne pärandus. Fondi  kasutamise tingimused on ühest küljest suhteliselt leebed, — näiteks antud juhul juba kolm last  peres liigitab pere lasterikkaks —, kuid teisest küljest tahan kehtestada nõude, mis võib tunduda  pisut karmina, aga on minu meelest eesti rahvale eksistentsiaalselt tähtis. Nõuet võib selgitada  ka minu eluseikadega, mistõttu lubage, et püüan seda siin teha.

Olen sündinud Tallinnas 1934. aastal. Sügisel 1944 siirdusin vanematega Saksamaale, kus elasin viis aastat põgenikelaagris ja seejärel 41 aastat Austraalias. Seal olen pidanud vastu ümberrahvustavatele mõjudele, säilitanud heal tasemel emakeeleoskuse ja muuseas ametlikult eestistanud ka oma venepärase perekonnanime oma vanaisa päritolukoha järgi Kaagjärveks. Ehkki austraallased ei osanud seda sõna kirjutada ega hääldada, soovisin siiski end oma rahvaga ka väliselt identifitseerida. Nüüd olen juba üle 20 aasta taas sünnimaal ja elan Tartus. Olen unistanud omaenda paljulapselisest eesti perest õnnistuseks oma rahvale, kuid see unistus pole täitunud. Minul ega abikaasal pole ainsatki last. Ei ole mul Eestis ka lähedasi sugulasi. Austraalias, Kanadas ja USA-s elab sugulasi arvukalt, sealhulgas üle neljakümne lapse teisest ja kolmandast põlvest, keda pole kasvatatud eestlaseks.

Olles kodumaal tagasi, olen pettumusega kogenud, et mu rahvas pole nii tubli, nagu olin võõrsil kujutlenud. Omaaegne kadakasakslus õitseb uutes vormides massiivses mastaabis. Jääb mulje, et väga paljud eestlased omaenda kodumaal justkui tahaksid muutuda teiseks rahvaks, nähtavasti angloameeriklasteks. Äriettevõtetele ja spordi- ning muudele üritustele ei taheta panna eestikeelseid nimesid. Kange kihk sunnib lapsevanemaid haarama võõrkeelsete ja moonutatud nimede järele. Ehk tahavad need inimesed luua oma võsukestele paremad võimalused Euroopas ja maailmas läbilöömiseks, kuid minu arvates on eestlaste kodu siinsamas Eestis. Me ei peaks lahustuma maailmas teiste rahvaste sekka.

Häirib, et paljud eesti lapsevanemad panevad lastele nimed, nagu Thomas, Eric, Monica, Sarah, Eva jne. Meil on ju olemas eesti variandid Toomas, Eerik, Moonika, Saara, Eeva. Kas need vanemad ei taha, et nende lapsed oleksid identifitseeritavad eestlastena? Hullud on ühesilbilised võõrnimed Sten, Ken, Tom, Mal, Jan, Kris jts, sest need ei käändu loomulikult, vaid on eesti keelele vastuvõetamatud võõrkehad. Ühesilbilised käändsõnad on teatavasti kolmandas vältes ning nende kirjapilt peab olema ülipikale häälikule vastavalt markeeritud. Näiteks võib kirjutada linn ja liin, aga mitte mingil juhul lin. Kuid just sellised on need nimed.

Tunnen rahuldust, kui kuulen perekonnast, kelle lapsi kasvatatakse teadlikult eestlaseks. See oleks nagu minu unistuse täitumine asenduse kaudu. Väga kahtlen aga vanemates, kes märgistavad oma lapse tema nime kaudu muulaseks. Olen otsustanud pidada pere rahvuslikkuse näitajaks just nimelt lastele pandud eesnimesid ning siit tuletangi toetusfondilt abi saamise ühe eeltingimuse. Nimi on tähtis. Ma ei paneks pahaks rahvusvahelisi nimesid, mis on meie rahva seas kaua käibel olnud ja millel puudub tunnustatud eestipärane variant, küll aga noid eelosutatuid. Soovitan võõrrahvale tunnuslikud eesnimed muuta ja siis oleksin rõõmus, kui vastav pere saaks fondilt abi. Arvan, et peame ükskord hakkama endale aru andma vastutusest, mis kaasneb eestlaseks sündimisele, sest elame ohtlikul ajal ja ohtlikult kahjustatud ühiskonnas. Eesti keel ei tohi taanduda ega eesti rahvas hääbuda. Aidakem sellele kaasa!

Oktoober 2010
Leo Kaagjärv