2017

Leo Kaagjärve fondist jagati stipendiume.

Eesti Lasterikaste Perede Liit andis välja kaks stipendiumi, mille said perekond Bakradze ja perekond Kiik. Käesoleval aastal laekus kokku 9 taotlust. Jagada oli kaks stipendiumi väärtuses 500 eurot ning nende omanikud valiti välja fondi nõukogu hääletusel.

PEREKOND BAKRADZE
Meie perekond kannab võõrapärast perekonnanime Bakradze, aga me oleme eestlased. Eesti on meie kodu, mida me peame väga kalliks, oleme siin sündinud ja eesti keel on meie emakeel. Kuna perekonnanimi on meil keeruline, siis juba enne esimese lapse sündi otsustasime, et meie lapsed hakkavad kandma kõik väga lihtsaid eestlaslikke eesnimesid. Nii ongi meie pere neli väiksemat liiget nimetatud järgmiselt: Oskar (10), Eliise (8), Ats (2) ja Juss (3 kuud).
Meie perel on kaks motot: “Kes palju teeb see palju jõuab” ja “Kõik on võimalik”. Kuigi keskmisest suurema perega on ka rohkem toimetamist, siis oleme teadlikult üritanud olla tegusad ja aktiivsed ning ei jäta midagi tegemata lihtsalt selle tõttu, et suuremaliikmelise perega on rohkem toimetamist. Meil kõigil on palju unistusi ja soove, mille täitumist ootame ja loodame. Lastele õpetamegi, et kui midagi väga soovida ja selle nimel tööd teha, siis ongi kõik võimalik.
Meie igapäevaelu käib laste rütmis ja prioriteetideks oleme seadnud hea hariduse, füüsilise treeningu, silmaringi laiendamise ja perega koos olemise.
Ema Maren on praegu pisikese Jussiga kodune, aga muidu tegutseb kaubanduse valdkonnas. Ta armastab füüsiliselt aktiivseid tegevusi ja palju looduses viibida. Mareni suur kirg on hea toit, talle meeldib nii toitu valmistada kui ka teiste valmistatut nautida. Isa Omar, kes tööelus tegeleb teedeehitusega, on hobijahimees ja tema kütitu jõuab seetõttu väga tihti perekonna söögilauale. Lisaks jahindusele on Omar tegev ka kaitseliidus ning armastab väga suusatada.
Kõik lapsed tegelevad suuremal või vähemal määral ujumisega. Suuremad lapsed Oskar ja Eliise alustasid ujumist juba mõne kuu vanuselt ning praegu käivad igal nädalal 2-4 korda ujumistrennis ja osalevad ka võistlustel. Ats alustas ujumist samuti 2 kuu vanuselt ning hetkel käime aeg-ajalt ujumas, kuna tema vanusele sobivat ujumistrenni meie piirkonnas ei leidu. Juss ujub alates sünnist ning praegu on juba suur sukelduja ning vesi meeldib väga. Lisaks ujumisele armastab Oskar väga raamatuid lugeda ning peretütar Eliise on eriti aktiivne, osaledes veel lisaks nii rahvatantsutreeningutel kui ka showtantsutrennis. Ats ja Juss on hetkel veel lihtsalt ühed rõõmsameelsed ja aktiivsed väikesed poised.
Hindame kõrgelt perega koos veedetud aega. Igapäevaelu on meil väga kiire ja nädala sees on kõigil palju omi tegemisi, nädalavahetused üritame aga ikka koos veeta. Laste vanavanematel on tore maakoht Läänemaal, kus üritame võimalikult palju aega veeta. Peame oluliseks, et lastel tekiks side vanavanematega ning lisaks linnaelule ka suhe loodusega ning harjumus looduses aega veeta. Kuna lapsed käivad paljudes trennides, siis tihtipeale jäävad nädalavahetustele võistlused ja esinemised, neid käime siis terve perega koos vaatamas ja kaasaelamas. Samuti üritame aeg-ajalt külastada mõnda loodusõpperada, käime teatris, kontserdil, kinos ning erinevates muuseumites.
Väga oluliseks peame laste silmaringi laiendamist läbi reisimise nii kodumaal kui ka teistesse riikidesse. Kuigi suure perega välismaal reisimine on keerukas, nõuab palju planeerimist, organiseerimist ja on loomulikult ka rahaliselt suhteliselt kulukas, oleme siiski natuke näinud ka maailma väljaspool Eestit. Vähemoluline ei ole ka oma kodumaa tundmine, nii on meil Eestimaa risti-põiki läbi sõidetud, aga avastamist jätkub veel ja veel.
Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme üks rõõmsameelne ja aktiivne Eesti pere. Hoiame ja armastame üksteist ning püüame seda peegeldada ka välja poole.

PEREKOND KIIK
Meie oleme 5/6 liikmeline pere Viljandimaalt. Meie peres elavad isa Ahto (30), ema Anu (30), poeg Ats (4), tütar Anete (2), tütar Anne (3 kuud) ja tugilaps Jessica (14).
Peaaegu neli aastat tagasi ostsime oma talu, Arujaagu talu. Ahto on pärit Tallinnast ja mina Anu Viljandi lähedalt. Saime omavahel tuttavaks Muhumaal hobustega töötades. Armastame mõlemad maal elamist ja loomadega toimetamist. Otsisime oma kodu mõnda aega. Meile meeldib meie talu mitmes mõttes, aga üks mis kindlasti oli tähtis, on selle pikk ajalugu ja seos hobustega. Selle talu rajajad armastasid oma kodumaad ja olid tublid ning töökad rajades suure ja eduka talu. Kõige eelneva tõttu küüditati nad 1941 aastal Siberisse ja pereisa hukati üsna pea. Vahepeal on talu olnud erinevate omanike käes, samuti kasutas Nõukogude Liit seda oma otstarbeks. Suhtleme talu rajaja pojaga, kes on hetkel 80 aastane. Ta käib meid siin igal aastal vaatamas ja rõõmustab, et talu on uuesti inimeste käes, kes väärtustavad ajalugu ja maal elamise omapära.
Püüame ka oma lapsi kasvatada nii, et neil tekiks suhe oma maaga, seda nii looduse kui kodumaaga seoses. Lapsed lasteaias ei käi. Maal on palju toimetamist ja igav ei hakka. Kaasan lapsi võimalikult palju kodustesse toimetustesse ja neile meeldib. Hea meelega korjavad lapsed kanade mune, või viivad lammastele jahu, ka oma poniga meeldib neile jalutada. Ats hakkas osa võtma jalgpalli treeningutest.
Lastele nimede valimisest. Meie endi nimed algavad A tähega, selle pärast mõtlesime, et anname ka oma lastele A tähega nimed. Esimese poja nimi on olnud Ahto hüüdnimi ehk esimene poeg sai nime isa järgi. Kaalume ka varianti nimetada talu esimese poja järgi, Atsi talu oleks väga eestimaise kõlaga. Teise lapse nimeks sai Anete. Oleme usklik perekond ja minu soov oli kindlasti panna mõnele lapsele eestipärane kuid heebrea päritoluga ja kauni tähendusega nimi. Teise lapse kandmine ja ilmaletulemine oli minu jaoks tõeline ime, sest esimese lapsega võrreldes läks kõik palju lihtsamalt. Anete tähendabki tõlkes `Jumala arm,` mis võtab kokku kõik minu tunded sellel ajal. Teise tütre nimi Anne tuleb tema isapoolse vanavanaema järgi, kes sai meie nimevalikust teada oma 75ndal sünnipäeval. Minu enda nimi Anu oli isa kindel valik, sest tema jaoks oli oluline, et lapse nimi oleks lihtne ja eestimaine.
Hariduselt olen mina sotsiaaltöö korraldaja, olen töötanud asenduskodus kasvatajana, sealtkaudu tuli meie perre ka tugilaps. Ahto on Soomes õppinud hobuserautajaks ja töötab sellel erialal juba 10 aastat. Sellel kevadel lõpetab ta arboristi (puudehooldus spetsialist) õpinguid.
Meil oli väga hea meel kuulda Teie stipendiumist, sest ka meie jaoks on oluline säilitada ja edasi kanda kodumaa armastust ning nimetada lapsi eesti/eestipäraste nimedega.