2015

Leo Kaagjärve fondist jagati stipendiume.

Sel aastal laekus kokku 18 taotlust. Fondi nõukogu hääletuse anti välja kaks stipendiumi, mille said perekonnad Sirak ja Sõmer. Ühe stipendiumi suurus on 320 eurot.

PEREKOND SIRAK
Meie pere on veel suhteliselt noor. Abielus oleme olnud 10 aastat, vanim laps on 7-aastane.
Oma lastele nimede panekul lähtusime põhimõttest, et nimes peaks olema „r“ täht sees. Kuigi see käis vanasti rohkem poisslaste kohta, otsustasime, et igal lapsel võiks olla nimetatud täht sees. Nii sündisidki nimed – Mirjam (7 a), Roomet (6 a), Marika (4 a) ja Katrin (2 a). Isa nimi on Rando ja ema nimi Anna. Kui lapsed veidi väiksemad olid, siis nad ei saanud aru, miks ema nimes ei ole „r“ tähte, neil ju kõigil on ja isal ka.
Pereema Anna tegeles enne laste sündi hobi korras võitluskunsti trennide andmisega. Kui sündis esimene laps Mirjam, muutus hobi rohkem tööks ja tänaseks on pereemal kahes lasteaias kokku viis treeningrühma ning üks suurem koolilaste rühm. Koolilaste trenne aitab läbi viia ka pereisa Rando. Kui pere lastel lasteaia/kooli ja oma huviringide kõrvalt aega on, võtavad nad hea meelega osa ema-isa treeningtundidest. Pereemal on praegu periood, kus ta kasvatab lapsi – suurel hulgal võõraid ja neli oma last. Leiame, et tänapäeva nutiseadmete kõrvalt ei tohi unustada, et sportimine on kehale väga vajalik ja keha liigutamisest tuleb tunda rõõmu. Sest kui lapsepõlves saab laps endale külge spordipisiku, siis on tal loomulikum jätkata täiskasvanueas enda liigutamist.
Pereisa töötab merenduse valdkonnas ning tema üks ülesannetest on kaardistamine, millised tuletornid vajavad rekonstrueerimist või ümberehitamist. Ta korraldab tööde teostamise ning kontrollib, et tööd saaksid tehtud. Sellega seoses sõidab ta palju mööda Eestimaad ringi ning suviti tihti ühildame väljasõite perega. Lapsepõlves tekkinud peretraditsioonid on ühed tähtsamad alustalad eluks. Meie pere traditsioonide tekkimiseks on ka lapsed andnud oma panuse. Mõned näited meie pere traditsioonidest:
Raamatute lugemine. Kuna pereema Anna on pannud tavaliselt pere pisemat magama, siis pereisa Rando on võtnud endale ülesandeks õhtujutu lugemise. Pere kolmas laps Marika ütleb, et kui issi ei loe, siis tal ei tule und. Suuremad lapsed kuulavad huviga jutte, pere suurim Mirjam loeb ka ise mõnikord õhtujuttu ette. Noorematel lastel on lugemine rahustava toimega. Olgugi, et nad ei saa tihtipeale sisust aru, rahustab jutu kuulamine neid enne magamajäämist ning uni tuleb niimoodi kiiremini. Uurides natuke suguvõsa traditsioone, siis joonistub välja, et paljudes meie suguvõsa peredes on just isad olnud need unejuttude lugejad.
Nädalavahetuse hommikusöögid. Meie peres on traditsioon süüa laupäeva hommikul kaerahelbeputru isetehtud maasika toormoosiga ning pühapäeviti teeb pereisa Rando pannkooke. Isegi, kui oleme kuskil reisil, püüame pühapäeva hommikuti süüa kindlasti pannkooke. Lapsed on öelnud, et isa pannkoogid on kõige kõige maitsvamad ja ilusamad – need on alati südamekujulised.
Vastlapäev. Meie pere püüab alati järgida vastlapäeva traditsioone. Kui on lund, siis kindlasti minnakse kõik koos kelgutama. Ka vurri meisterdatakse koos ning pärast kuulatakse, kellel on kõige kõvema häälega vurr. Perepoeg Roomet on väga hea kokk ning tema on üks põhilisi vastlakuklite tegija. Ka tüdrukud aitavad tainast sõtkuda ja vahukoort vahustada. Alati, kui pereema keedab suppi, on Roomet kohe köögis ja palub, et ka temale antaks midagi lõigata. Nii väga meeldib talle süüa teha ja tal õnnestub see iga korraga üha paremini.
Kadri- ja mardipäevad. Maskide tegemine on üks põnev tegevus perega ning hiljem Kadri ja Mardi jooksmine pakub palju elevust ning hilisemat jutuainet
Pulma-aastapäev. Sel aastal sai meie abielust 10 aastat täis. Pereema ja –isa tegid pidulikuma õhtusöögi, koos perega vaadati pulmavideot. Aga sel aastal üllatasid meid lapsed. Hommikust peale oli kogu laste tähelepanu meil – lapsed edastasid meile iga natukese aja tagant kirjakesi, kaardikesi ning isetehtud kingitusi. Eestvedajaks oli pere vanim laps Mirjam. Keegi pole neid eraldi õpetanud, kuidas tähtpäevade puhul käituda. Nad tulid ise selle peale, et armsad kaardid ja kirjad teevad ema-isa meele heaks.
Vabariigi aastapäev. Me elame Tallinnas Lasnamäe kortermajas ning 24. veebruaril on lapsed varakult üleval, ajavad vanemad ülesse. Kõik panevad riidesse, kutsutakse naabritüdrukud (kolm tüdrukut, umbes sama vanad) ning minnakse lippu heiskama. See on iga-aastane traditsioon, kus lipp tuuakse välja keldrist, lapsed ronivad koos pereisa Randoga trepikoja varikatusele, lipp asetatakse majale ning kuulatakse Eesti hümni. Õhtul võetakse üheskoos lipp maha. Telekast vaadatakse paraadi (kui just pole paraad Tallinnas) ning õhtul presidendi vastuvõttu. Tüdrukutele meeldib imetleda ilusaid kleite.
Armastus kaunite kunstide vastu. Pere tütred Mirjam ja Marika armastavad üle kõige muusikat. Nii on nad mõlemad käinud beebist saati Musamari mudilastekoolis ning hiljem läinud üle Musamari Koorikooli. Musamaril on tugev laulukoor, kus väärtustatakse muuhulgas rahvalaulude laulmist. Möödunud laulupeo laulud olid mudilaskoorile päris rasked, aga Mirjam laulis nii tublisti, et tal õnnestus koolieelikuna käia laulupeol samal ajal, kui paljud mudilaskoorid võtsid keeruliste laulude tõttu lapsi laulma alates 2. klassist. Rongkäigust ja laulupeolt saadud emotsioon oli väga võimas ja see andis laulmise innustust veel juurdegi. Kõik lapsed armastavad väga ka joonistamist ning meisterdamist. Iga päev kulub igale lapsele mitu lehte, kus nad joonistavad oma emotsioone, unistusi, mälestusi. Pereema teeb raske valiku ning jätab osa joonistusi alles, et hiljem oleks hea meenutada. Pere tüdrukutel on huvi ka käsitöö vastu. Nii on suurem õppinud selgeks ristpiste tegemise ja heegeldamise. Väiksemad vaatavad huviga kõrvalt. Ühel meie pere sugulasel oli periood, kus ta tegi ise kaltsuvaipasid. Lastel oli huvitav jälgida tehnikat ning suuremad said ka veidi abiks olla.
Kuna pereema tööelu võimaldab, siis juuni alguses kolib pere Laulasmaale suvilasse elama. Seal elab meie pere kõik suvekuud. Lapsed saavad olla koguaeg värskes õhus, linnamürast eemal. Nii juhtubki, et ärgates minnakse lausa pidžaamas õue toimetama.
Reisimine mööda Eestit. Meie perele meeldib väga ratastega sõita. Pere suurim laps sõidab ise, kaks väiksemat istuvad rattakärus, keskmine pereema rattal toolis. Ratastega avastatakse üheskoos looduskauneid kohti. Eelmisel aastal õnnestus Pakri poolsaarele tiir peale teha. Ratastega sõites oleme avastanud mitmeid supluskohti, mida ei oleks autoga liigeldes kunagi leidnud. Iga pikema rattasõidu juurde kuulub traditsiooniline piknik, lühemate rattasõitude ajal ostetakse jäätist. Terve pere naudib rattasõitu ja laste kasvades kasvavad ka rattamatkade pikkused. Meile meeldib lisaks rattamatkadele reisida ka autoga mööda Eestit. Nii on lapsed põhjalikumalt tundma õppinud Hiiumaad, Saaremaad, Vormsit, Pärnut, Otepääd, Rakveret, Tartut, Virumaad. Osad reisid on ühildatud pereisa Rando tööga. Kuna sõidukulud, iseäranis majutus, on päris kallid, siis oleme püüdnud peatuda reiside ajal sõprade ja sugulaste juures. Aga meil on unistus, et me reisime mööda Eestit vähemalt paar nädalat ühtejärge. Siis saaksime käia nii looduskaunites kohtades kui ka Eesti erinevates linnades peatudes igas kohas 1-2 päeva. Stipendiumi toel läheks meie unistus kindlasti täide.

PEREKOND SÕMER
Perekond Sõmer on 6-lapseline Hiiumaa pere. Vanim lastest on tüdruk, ülejäänud kõik on poisid.
Maret on 15-aastane väga õpihimuline tütarlaps. Kooliteed alustas juba 5-aastaselt. Meelsasti osaleb kõikidel aineolümpiaadidel. Kindlamalt tunneb ta end reaalainetes, aga ka emakeele olümpiaadil on Hiiumaal saanud 4. koha ja sel aastal tuli kolmandaks. Informaatikaviktoriinil „Kobras“ õnnestus sellel aastal võita vabariiklik voor. Uues võistkondlikus loodusainete võistluses „Teaduslahing“ soovis ta nii kangesti osaleda, et otsis ise võistluskaaslased ja neid saatis ka edu – pääsesid edasi superfinaali. Maret käib tantsimas TT-stuudios ja laulab kooli segakooris. Ta on õpilasesinduses laekur ja väga aktiivne noortetöös. Kabe ja väitlemise jaoks jääb tal aega liiga vähe, kuid võistlustel püüab alati olemas olla.
Andres on 13-aastane jalgpallipoiss, kellele väga meeldib raamatuid lugeda. Vanematele üllatusena  sai ta lugemise iseseisvalt selgeks juba 3-aastaselt. Esimesest klassist alates on käinud näiteringis ja sageli kutsutakse teda üritustele teadustajaks. 2013.aastal võitis ettelugemisvõistluse Hiiumaal ja pääses finaali Tallinnasse. Ka tema käib meelsasti aineolümpiaadidel. Matemaatikaolümpiaadi on Hiiumaal võitnud juba kolmel korral. „Nuputa“ võistlusel pääses tema võistkond juba teist aastat järjest vabariiklikku vooru. Õpilaste hulgas populaarsel matemaatikavõistlusel „Känguru“ on ta olnud kõigil kordadel vabariigis esimese 20 hulgas. Ka kabes on õnnestunud häid kohti saavutada.
Jaanus on 11-aastane spordipoiss. Tema lemmikala on korvpall, kuid käib ka jalgpalliringis. Sageli esindab ta oma klassi või kooli spordivõistlustel.  Kehalise kasvatuse järel on tema lemmikaineks ajalugu. Kolmandas klassis laenutas ta kõige rohkem raamatuid. Perele tuli selline tunnustus raamatukogult üllatusena, sest meie perest loeb ta kõige vähem raamatuid. Ise ta ütleb, et loeb ainult häid raamatuid.
Meelis on 9-aastane tubli koolipoiss. Vendade eeskujul käib ka tema jalgpallitrennis ja peab lugemist parimaks ajaviiteks. Meelisele meeldib joonistada. Tema pildid on detailirohked.
Koos Jaanusega on ta Noorte Kotkaste liige.
Toomas on 6-aastane keskmise kuulmispuudega. Tema elu muutus kergemaks, kui ta õppis lugema. Nüüd saab filme vaadata nii, et ei pea heli väga vali olema. Talle meeldib ka pereliikmetega kirjavahetust pidada. Jalgpallitrennis saab ta omavanuste lastega suhelda ja tulevased koolikaaslased harjuvad tema puudega, mida pole väljastpoolt näha.
Pesamuna Hannes on 2-aastane õnnelik poiss, sest tal on lisaks vanematele palju vendi, kes temaga mängivad ja suur õde. Raamatupisikuga on ta juba nakatunud. Iga kord „loeb“ ta raamatust erineva jutu. Neid lugusid oskab ta väga hästi välja mõelda. Kuna kõik vennad mängivad jalgpalli, siis on teda väga raske suurte vendade võistlusväljakult eemale hoida.
Isa Margus on matemaatika õpetaja ja on koostanud palju internetipõhiseid õppemänge lastele, põhiliselt matemaatika mänge kuid ka keeleõppeks. Margusele meeldib mängida ka mälumängu. Ta on mitu aastat osalenud Pühalepa valla võistkonna koosseisus vabariiklikus mälumängus „Maakilb“.  Talle meeldivad mälumängusaated ja osales telemängus „Rooside sõda.“ Isa on eestvedaja ja hoiab esikohta perekonna mälumängus.
Ema Aet tegeleb Miksikese pranglimisega. See on arvutipõhine peastarvutamise võistlus. Ta korraldab vabariiklikku võistlust ja koos abikaasaga ka Hiiumaa maakondlikku võistlust. Kõik pere liikmed on pranglimises väga tublid. Maret on koguni Eestis oma vanusegrupis teisel kohal. TV3 kutsel käis Maret rahandusministrile pranglimist tutvustamas. Kahjuks kärbiti Mareti arvutamine saatest välja.
Laste eesnimed on valitud kõik eestipärased, sest Eesti nimed on ilusad ja kannavad eestlust. Lastel on väga põnev leida raamatutest omanimelisi kirjandustegelasi. Perekonnanimi Sõmer on rahvusvahelises keeles sageli moonutatud ja ka arvutikeel ei tunnista veel igal pool õ-tähte.
Aasta 2015 on perele uute alguste aeg. Toomas alustab kooliteed ja Maret lõpetab kevadel põhikooli ning on valikute ees, kuhu edasi. Lapsed on väga aktiivsed ja tublid ning väärivad tunnustamist.